Jõgeva linnaraamatukogu ülemise korruse lugemissaalis avati möödunud reedel näitus “Norra naiste kaasaegne akvarell”. Viie norralanna tööd jõudsid Jõgevale Brekstadis tegutseva Galleri Empati ja Jõgeval tegutseva akvarelligalerii Kala vahendusel.
Galleri Empati omanik Toril G. Oksvold ja Kala omanik Gennadi Lapin tutvusid mõned aastad tagasi ühel Leedus toimunud kunstisündmusel. Nagu ühe ala inimestel enamasti ikka, tekkisid neilgi peatselt koostööplaanid. Esimene koostöönäitus sai teoks Torili galeriis: seal olid väljas norra ja eesti kunstnike lilli kujutavad akvarellid. Nüüd saab siis norra akvarellistide töid näha Jõgeval. Viie näituseautori hulgas on ka galerist Toril Oksvold ise: galerii pidamise, stuudio juhendamise ja kodulinna Brekstadi iga-aastase kultuurifestivali kunstisündmuste korraldamise kõrvalt on ta endiselt aktiivne tegevkunstnik.
Küsimusele, miks ta endaga koos üksnes teised naiskunstnikud Eestisse esinema kutsus, vastas Toril naerdes, et mingi vihane feminist ta pole, küll aga tahtis tavalistele nn seganäitustele vahelduseks teha ühe, kus lehvib ainult naiselik vaim. Nelja Jõgevale kaasa kutsutud kunstnikuga ühendab Torilit see, et nad on kõik tema galeriis esinenud. Aud Regine Schei Lilleengen, Grethe By Rise ja Kerry Groneng ka elavad suhteliselt Torili lähedal Kesk-Norra erinevates paikades, ainult Tone R. Aaserud on Oslo lähedalt.
Tone oli paraku ka ainus, kes Toriliga Jõgevale kaasa sai tulla, teistel polnud nii pikaks reisiks aega.
“Nad kõik on aktiivsed inimesed ja on parasjagu mingite muude projektidega seotud,” ütles Toril. “Aud avas näiteks neil päevil Brekstadis mahuka isikunäituse. Avamisel lõid kaasa ka näitlejad ja muusikud, Kerry valmistab aga ette New Yorgis Manhattanil avatavat näitust. Aga nad kõik olid väga rõõmsad võimaluse üle oma töid Jõgeval näidata.”
Portreed ja mitteportreed
Ainuüksi Torili poolt kõneldu peaks aimu andma, et Jõgeval esinevad norra naisakvarellistid on tasemel tegijad, ent sellest saab aru ka nende töid vaadates. Esimese hooga torkab silma see, et nende piltidel on üllatavalt palju inimesi: akvarellmaali traditsioonilisemateks motiivideks on ju pigem lilled ja maastikud.
Aud Regine Schei Lilleengen ongi saatnud Jõgevale neli portreed, mis näivad hästi avavat portreteeritavate olemust. Ühel portreedest (“Vanamees ja meri”) on ta kujutanud oma abikaasat.
Kerry Groenengi kaks kübaraga daami kujutavat pilti pole niivõrd portreed, kuivõrd üldistused – nii daamist kui ka kübarast. Seda rõhutab inimnäo loomulikest värvidest üsna kaugele jääv, aga samas huvitav värvikasutus. Üllatav on seegi, et tema neli pilti peaksid pealkirjade järgi otsustades moodustama sarja (“Nimetu” I-IV), ent kahel pildil on, nagu öeldud, kübaraga daamid, kahel aga hoopis lilled. Või tahabki ta nii nende vahele võrdusmärgi tõmmata?
Portreedeks või õigemini autoportreedeks ei saa vist nimetada ka Tone Aaserudi nelja punakates toonides naisepilti. Kujutatud naine on ühest küljest küll sarnane tema endaga, ent samas pole inimese portreteerimine nende piltide põhiülesanne. Pigem tahab Tone nende abil rääkida naisest kui niisugusest ja tema õigusest eraelule. Viimase toob ta piltidele aluspesu kujundi abil: aluspesu on naise n-ö salamaailm, mille ta soovi korral kellegi ees ka avalikuks võib teha. Naise ja tema aluspesu seosed võivad olla teinekord palju tugevamad ja olemuslikumad kui kõrvaltvaataja, eriti meessoost kõrvaltvaataja seda ette oskab kujutada.
Naisenägu Tone piltidel ei vasta ilmselgelt iludusvõistlustel aluseks võetavale mudelile, ent see on oma ühtaegu kaitsetusest ja samas müstilisest jõust kõneleva silmavaatega tavatult lummav.
“Mulle ei meeldigi kujutada Hollywoodi stiilis madonnasid, vaid täiesti tavalisi inimesi. Vett maalin ka tihti,” ütles Tone.
Majad nagu inimesed
Torili piltidel on inimesekujud veel tinglikumad kui Kerryl ja Tonel. Ning pildiallkirjad meenutavad tal pigem lühikest luuletust. Siin mõned näited: “Liblikad ja mesilased polegi nii hirmsad…”, “Hetkel olen ümbritsetud väga heast energiast – ka siis, kui saabub öö”, “Ema süda kuulab igasugust muusikat, kuid mitte kõik viisid pole emale head kuulata…”. Endale südamelähedast ema-teemat on Toril korduvalt käsitlenud. Veel on tal tihti kombeks eri tehnikaid miksida. Jõgevalgi saab näha kombinatsioone graafikast ja akvarellist, ent ta on miksinud akvarelli ka munatemperaga.
Grethe By Rise piltidelt vaataja inimesi ei leia, küll aga maju, mida teatavasti ehitatakse just inimeste jaoks. Õieti on Grethe majad ka justkui inimesed: oma loo ja loomusega, mille kunstnik nii värvi kui ka vormi abil efektselt välja on toonud. Grethe maalimislaad meenutab natuke Rein Kelpmani või Jüri Mildebergi oma.
“Grethe on meie kandis hästi tuntud inimene, ainult et seltskonnaajakirjanduse huvi tema vastu pole tingitud tema kunstialasest tegevusest, vaid sellest, et tema abikaasa on Brekstadi jalgpallimeeskonna teine treener ja jalgpall on ju pidevalt avalikkuse huviorbiidis,” ütles Toril muiates.
Kui palusin tal välja tuua norra kaasaegsele akvarellile iseloomulikke jooni, siis ütles Toril, et ega ta mingeid üldistusi teha oskagi: igal kunstnikul on oma nägu ja see kehtib ka viie Jõgeval esineva naisakvarellisti kohta.
“Igal juhul ei näita me siin norra akvarelli klassikalist, vaid just kaasaegset nägu,” kinnitas Toril.
Norra naisakvarellistide tööd jäävad Jõgevale detsembri alguseni ning seejärel rändavad Narva. Järele jäänud pooleteise kuu jooksul soovitan küll kõigil Jõgeva kunstihuvilistel raamatukogus ära käia ja kasutada galerii Kala pakutavat tänuväärset võimalust kauge maa tasemel kunstnike loominguga tutvuda.
i
RIINA MÄGI
