Kaks nädalat tagasi Tartus Ahhaa keskuses toimunud Maxima tulevikutalendi stipendiumide gala tõi rohkesti rõõmu Jõgevamaale, sest viiest kategooriast kahes pälvis esikohastipendiumi meie maakonnaga seotud noor. Teadustalendiks 2015 tunnistati Jõgevamaa gümnaasiumi õpilane Kristjan Variksoo (16), sporditalendiks aga Adaverest pärit kiiruisutaja Marten Liiv (18).
Kui Marten Liivi tegemistest on Vooremaas viimasel ajal tihti juttu olnud, siis Kristjan Variksoo nimi on Jõgevamaa inimestele veel suhteliselt tundmatu. Tema kodu on Lääne-Virumaal Rakkes ja seal lõpetas ta tänavu ka põhikooli. Gümnaasiumi tuli ta aga Jõgevale, sest Rakke kooli gümnaasiumiosast on järel veel vaid kaheteistkümnes klass, kümnendat pole seal juba kahel sügisel avatud.
Teod, mille eest Kristjanit tulevikutalendi stipendiumiga tunnustati, olid tal tehtud enamasti juba Rakkes, kus ta kolm aastat tagasi robootikaringiga liitus. Näiteks mõtles Kristjan välja virtuaalse väikekandle. Selgus nimelt, et põhikooliõpilased peavad õppekava järgi õppima mängima väikekannelt, ent kodus neil seda pilli enamasti pole. Virtuaalne pill lahendab harjutamisprobleemi.
“Virtuaalse väikekandle tööpõhimõte on lihtne, aga selle peale tulla oli siiski päris keeruline,” ütles Kristjan Variksoo. “Arvutiklaviatuuril numbriklahve vajutades imiteerid kandle teatud keelte allavajutamist ning hiirega üle ülejäänud keelte tõmmates kõlab vastav akord.”
Virtuaalse väikekandle väljatöötamiseks kulus Kristjani juhitud meeskonnal ära üks talvine koolivaheaeg. Mõni aeg varem olid nad — samuti Kristjani eestvedamisel — valmis teinud arvutimängu, mis aitab väikestel lastel tundma õppida värve ja kujundeid. Mängija kehastub tegelaseks, kes toimetab arvutiekraani allosas, ja talle sajab ülevalt kaela mitut värvi kujundeid. Mängijale saab anda ülesande püüda näiteks rohelisi ruute, punaseid kolmnurki vms.
“See on üsna algeline mäng ja ma ise selle üle väga uhke pole, aga Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse konkursil Progetiiger saime me sellega arvutimängu ja animatsiooni kategoorias oma vanuseklassis kolmanda koha,” meenutas Kristjan.
Virtuaalne abimees
Sel suvel asus ta looma virtuaalset prügisorteerimisassistenti Prügibot. Sellise veebilehe tegemiseks sai ta inspiratsiooni ühest laagrist, kus tegutsesid mitmesugused töötoad, sealhulgas olmeohutuse töötuba.
“Arvasin, et seal lastakse kindlasti midagi õhku või siis vähemasti räägitakse, kuidas teha nii, et miski õhku ei lendaks, aga tegelikult ootas meid töötoas ees lauatäis mitmesuguseid asju, mis tuli vastavalt jäätmete liigiti kogumise põhimõtetele eri karpidesse panna. Abiks oli meil võtta kümmekond lehekülge tabeleid. Meil kulus tohutult aega, et neid läbi lapata ja iga ese õigesse karpi saada. Nii tuligi mõte teha prügi sorteerimine lihtsamaks,” rääkis Kristjan.
Andmed selle kohta, mis kuhugi käib, leidis Kristjan internetist ja paberkandjal juhendmaterjalidest. Virtuaalse prügisorteerimisassistendi töötav prototüüp on tal nüüdseks juba valmis, ent see vajab veel viimistlemist.
Ehkki väärilisi saavutusi tal on, ei pidanud Kristjan oma šansse Maxima tulevikutalendi stipendium võita väga suurteks, sest pretendente oli rohkesti.
“Saatsin siiski taotluse ära, sest muidu oleks hing kripeldama jäänud,” sõnas Kristjan.
Aga stipendiumikonkursi žürii pidas just Kristjanit teadustalendi tiitli ja kuuesajaeurose stipendiumi vääriliseks. Lisaks esikohastipendiumidele anti igas kategoorias välja neli 450 euro suurust teise koha stipendiumi.
Kõigil stipendiaatidel (viie kategooria peale oli neid ühtekokku 25) tuli ka TV3 kaamera ees seista, esikoha saanutel suisa mitu korda.
“Tundsin end üsna kindlalt, sest mul polnud ju vaja end enam kuidagi tõestada, vaid lihtsalt kohal olla. Pealegi polnud teleintervjuu andmine mulle enam uus asi: käisin kunagi ETV “Ringvaate” saates virtuaalset väikekannelt tutvustamas,” ütles Kristjan.
Teadustalendi stipendiumi on ta juba investeerinud uude korralikku sülearvutisse, mis on heaks abimeheks uute ja põnevate programmeerimisülesannete lahendamisel.
Kadunud toolid
Jõgevamaa gümnaasiumi tuli Kristjan õppima sellepärast, et see on tema meelest hea kool ja asub Rakkest vaid 35 minutise rongi- või bussisõidu kaugusel. Sõiduplaangi on kooliskäimiseks täiesti sobiv. Jõgeva kooli kasuks aitas Kristjanil otsustada koos klassikaaslastega möödunud õppeaastal ette võetud tutvumisreis.
“Kõige rohkem meeldisid mulle Jõgevamaa gümnaasiumis mõnusad pehmed kott-toolid, mida ma koridorides nägin. Aga kui sügisel kooli tulin, siis avastasin oma suureks pettumuseks, et need olid kadunud! Mõne aja pärast ilmusid need siiski uuesti välja,” ütles Kristjan muiates.
Tema meelest on Jõgevamaa gümnaasiumis muidki toredaid asju kui kott-toolid: seal on Kristjani jaoks sobiv õppesüsteem, teda huvitavad valikained ja head õpetajad. Eriti meeldivad talle aga siinsed klassikaaslased. Esimesel õppeperioodil ehk trimestril võttis Kristjan üheks valikaineks joonestamise, millest arvab endale tulevikus kindlasti kasu tõusvat, teise perioodi valikaineteks on tal programmeerimine ja robootika. Tõsi, neis tundides võib tal pisut igav hakata, sest ta on neis valdkondades arvatavasti rohkem kodus kui suurem osa kaasõpilasi.
“Usun, et mul on siiski ka neil aladel midagi uut õppida,” arvas Kristjan.
Rakke robootikaringiga pole ta vaatamata Jõgeval koolis käimisele sidemeid katkestanud. Reede õhtuti lähebki ta rongiga Rakkesse jõudes kohe robootikute sekka.
“Kristjanile on omane see, et ta viitsib väga palju iseseisvalt juurde õppida ja uurida,” ütles üks Rakke robootikaringi juhendajatest Velle Taraste. “Kui roboti mehhaanilisel kokkupanekul on mõned teised osavamad, siis programmeerimisfaasi jõudes tasub häid, omapäraseid ja sealjuures igapidi toimivaid lahendusi oodata just Kristjanilt.”
Velle Taraste sõnul robootikaringis kella ei vaadata ja ringitunni lõpetab tavaliselt koristaja, kes soovib uksed lukku panna.
“Selliste fanaatikutega, nagu Kristjan ja ta ringikaaslased, on juhendajatel suisa rõõm tegelda,” ütles Velle Taraste. “Praegu valmistume Baltikumi suurimaks robotivõistluseks Robotex, aga hiljuti käisime näiteks Äksi jääaja keskuse isadepäeval oma tegemisi tutvustamas.”
Pärast gümnaasiumi lõpetamist kavatseb Kristjan Variksoo õppima minna Tallinna IT-kolledžisse. Kas temast saab tulevikus programmeerija või mingi teise profiiliga IT-spetsialist, on vara ennustada.
RIINA MÄGI
