Vajadus kogu maailmas möllavale majanduskriisile asjakohaselt reageerida on tinginud riigi püksirihma tugeva pingutamise. Iga üksik otsus on olnud raske, tihti ka ebapopulaarne, kuid paratamatu ja vajalik selleks, et Eesti oleks majanduskriisist väljumisel esimeste seas.
See, et Eestil on reaalne, kuigi raskelt saavutatav, võimalus lähiajal eurotsooniga liituda ja kriisi lõpp enda jaoks lähemale tuua, paneb imestama nii mõnegi teise riigi poliitikud ja analüütikud. Eestlaslik on oma riigi ja valitsuse suhtes pisut kriitiline või vähemasti skeptiline olla, väljapool osatakse meist endist rohkemgi hinnata valitsuse panust reservide kogumisele headel aegadel ning kulude kiirele kärpimisele kriisi saabudes.
Eelarvekärpeid arutades püüavad kõik erakonnad näidata oma maailmavaatelist “nägu“ ning pakkuda pelgalt päevapoliitilise punktivõidu saamiseks välja ideid, mis on kohesele hukule määratud.
Maailmavaatelise punktivõidu varju kannab ka sotsialistist rahandusministri ettepanek suurteks maksutõusudeks. Pole sugugi vale küsida, et kus on need tulud, mida annab senisest palju suuremalt maksustada. Kas tõesti on keskmisele eestlasele jõukohane maksta 500 krooni kuus senisest rohkem? Või seab see Padari lisamaks ohtu sellesama keskmise eestlase pere toimetuleku?
Isegi, kui selline suur lisakoormus igale palgasaajale panna, ei garanteeri see riigi jaoks hüppeliselt kasvavaid maksutulusid – lihtne majandusloogika ütleb, et laekumised ei kasva maksumääraga samas proportsioonis. Lisaks veel hoop Eesti majanduse rahvusvahelisele konkurentsivõimele – kes sooviks rajada ettevõtte (ja töökohad!) riiki, kus on kõrge maksukoormus ja ebasoodne ettevõtluskliima.
Üha uute maksutõusude väljamõtlemise asemel ja eelarve kulude kontrolli all hoidmise kõrval peame keskenduma sellele, et töö kaotanud leiaksid võimalikult kiiresti uue töökoha ning nende perede toimetulek ei sõltuks töötukassa maksetest.
Sotsiaalministeeriumi lähiaja suurimaks väljakutseks on tööturumeetmete (eeskätt koolituste ja ümberõppe) kättesaadavuse parandamine ning inimeste sujuv aitamine uutele töökohtadele.
Vähe sellest, et suurenenud on ümberõppe vajajate hulk, on tundmatuseni muutunud ka töötute vajatavate teenuste sisu – kui veel aasta tagasi oli sihtgrupiks pikaajaline töötu, siis nüüd võib töökaotus tabada mistahes ametimeest ning on ilmne, et mitmekesistuvad ka vajatavad täiendkoolitused.
Riik ei tohi kriisile reageerides unustada peamist – hoida Eesti majanduskeskkonda ja mitte lõhkuda (näiteks maksutõusuga) seda, mis aastatepikkuse tööga on saavutatud. Püksirihma jätkuv pingulhoidmine on esmapilgul raskem ja lühiajaliselt ebapopulaarsem, kuid vaieldamatult riigimehelik lähenemine.
TAAVI RÕIVAS, Riigikogu liige, Reformierakond
