Muinsuskaitseseltsi üks asutajaliige, Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut näeb vajadust, et muinsuskaitseselts oleks esindatud kõigis maakondades ja veel parem, kui kõigis kihelkondades.
Teie mälu ulatub muinsuskaitseseltsi loomise- ja algusaegadesse. Kas neile aastatele tagasi vaadates on põhjust rahuloluks või olete milleski ka pettunud, kas oleks võinud midagi teisiti teha?
Seltsi loomise vaatenurgast võib küll väga rahul olla, luua omaalgatuslik vabatahtlik selts neis oludes – 1986-87, saada sellele üldrahvalik toetus, see oli väga suur õnnestumine. Ja samuti see, et selts on püsinud tänini ning tegutseb oma seatud sihtide järgi edasi.
Kas kujutasite seltsi tegevust ja tulevikku toona ette just sellisena, nagu see on läinud?
Üldjoontes küll. Siis oli vast rohkem tegutsemist klubides, mis olid moodustunud kas paikkonna või sõpruskonna põhjal, kuid ega ka praegune tegevus oluliselt sellest erine. Seltsitegevusse on kaasatud ka n-ö erialaorganisatsioone, mis ühendavad inimesi elukutse või hobi alusel – arheoloogid, arhivaarid, eruohvitserid, säästva renoveerimise entusiastid jt.
Algusaastad muidugi erinesid selle poolest, et tegeleti palju, kohati peamiselt poliitiliste teemadega, kuid aja jooksul läksid need oma sängi — nagu demokraatlikus ühiskonnas kohane. Päris mitmed erakonnad said oma alguse just muinsuskaitseliikumisest. Mõned kadusid või liitusid, osa tegutseb tänini.
N-ö ühiskonna valvekoera roll muinsuskaitses on seltsil olemas ning puudu ei ole headest asjatundjatest, kes oma selge seisukoha valupunktides ka välja ütlevad. Ja seda isegi juhul, kui need on üksteisele vastukäivad.
Millised on
Mured on kõigil vabatahtlikkusel püsivatel organisatsioonidel sarnased: rohkem võiks olla liikmeid, sealhulgas noori, rohkem raha, et oma häid ideid teostada. Ideede puudust küll ei näi olevat. Tegelikult on ka raha liikvel, kuid selle taotlemine ja iseäranis kasutamine n-ö projektipõhiselt on vabatahtlike ühendustel, kel palgatööjõud peaaegu puudub, ülikeeruline ja bürokraatlik.
Hea oleks muidugi, kui esindatus oleks kõigis maakondades, veel parem – kihelkondades. Selle poole tuleb püüda, et taas saavutada laulva revolutsiooni aegne tase.
Olete Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor. Arheoloogiamälestised olid meil mingil määral kaitse all vist ka okupatsiooniajal, mis on selles valdkonnas viimase kahe aastakümnega muutunud?
Arheoloogiamälestised on kaitse all olnud iga riigikorra ajal, ka ENSV ajal. Selles osas erilist vahet ei ole, sest ideoloogilist survet muististe osas ju polnud. Arheoloogiamälestiste kaitse oli mõnes aspektis isegi rangem ja tulemuslikum kui tänapäeval, sest kogu maa kuulus riigile, samuti ka kõik suurehitised olid riiklikud, seetõttu oli mõningaid küsimusi lihtsam lahendada – töid peatada, ehitisi nihutada. Kaitse alla võtmine oli oluliselt lihtsam – seda tehti arheoloogi esildise alusel kultuuriministeeriumi kirja ja rajooni täitevkomitee otsusega, mis oli täitmiseks kohustuslik.
Muutunud on oluliselt muidugi kõik, mis seondub infoühiskonnaga. Arheoloogia puhul esmajoones kaartide ja üldisemalt geoinfo kasutamine. Kuid muutunud on ka kaitstavate objektide tutvustamise ja põhjendamise vajadus. See on oluline muutus, sest mälestiste kaitsmine on ju inimeste ja nende ajaloo huvides. Kaitsmisel ilma mõistmiseta, milleks seda vaja on, ei ole ju suurt mõtet.
Kui palju on arheoloogiamälestisi praegusel Jõgevamaal, kas muinsuskaitses üldse eksisteerib mõiste Jõgevamaa või lähtute kihelkondlikest või veelgi vanematest jaotustest?
Jõgeva maakonnas on kaitse all 267 muistist, see on veidi alla keskmise, kui praegusi maakondi võrrelda. Muinsuskaitse kitsamas mõttes on tegelikult riigi kaitse all olevate kultuurimälestiste kaitse. Oleme riigi poolt seatud järelevalveasutus, seepärast toimime ikka täpselt praegu kehtiva haldusjaotuse järgi – maakonnad, vallad, linnad, kinnistud, katastriüksused.
Ajaloolist jaotust kasutavad seni küll arheoloogid ehk muinasteadlased, samuti rahvaluule ja etnograafia, kuid konkreetne kaitse on riigi põhikaardi- ja asukohapõhine. Vaiga, Mõhu, Nurmekunna muinasmaakonnad elavad edasi teadlaste töödes ja loodetavasti kohalikes traditsioonides. Muististe levik neid piire enamasti ei kajasta. See on ka mõistetav, sest arheoloogiamälestised pärinevad väga erinevatest ajastutest — kiviajast kuni uusajani välja.
Kuuldavasti tähistatakse Jõgevamaal tänavu paar uut arheoloogiaobjekti. Millised need on ja kas Jõgevamaa ja Peipsiveere muistised saavad nüüd kõik tähistatud?
Mälestiste tähistamine on pidev töö, mis on seadusega sätestatuna riigi kohustus. Seda on ka kaua ja pidevalt tehtud, mõnel pool püsivad seni 1960. paigaldatud kaitsetahvlid. Jõgeva maakond on selle poolest esiletõstmist väärt, et siin tegi seda tööd aastakümneid meie kõige pikema staažiga muinsuskaitseinspektor Helju Sihver. Arheoloogiamälestised olid tema erilise hoole all kuni tema pensionile jäämiseni paari aasta eest. Kuid tema tehtu on maastikul senini ja loodetavasti veel kaua nähtav.
Mälestise tähis on metallist või plastist post, millel kirjas mälestise nimi, võimalusel ka vanus ning see, et paik on riigi kaitse all. Tähise rikkumine on karistatav sarnaselt liiklusmärgi või kaablitrassi tähise rikkumisega. Sama oluline on tähistamine maa-ameti ametlikus kaardikeskkonnas, Eesti põhikaardil. See annab igale omanikule võimaluse näha ja teada, millised on tema maal riigi seatud piiranguid põhjustavad objektid.
Muinsuskaitsekuul kavas olev tähistamine on erinev ja märksa huvitavam tegevus – selle all mõeldakse infostendide paigaldamist sellistele mälestistele, mille kohta on rohkem infot kas uuringutes, ajalooallikates või kohalikes legendides. Koostöös Kultuuriministeeriumiga valis selts välja rea muistiseid Peipsiveereks nimetatud alal, et neid paremini tundma õppida ja tutvustada. Muististeketis piki Peipsi läänerannikut olid ka mitmed tutvustamist väärivad arheoloogilised paigad Jõgevamaal. Arheoloog Ain Lavi, kes on ju seda paikkonda aastakümneid uurinud, koostas tekstid, kunstnik Kaja Lavi tegi huvitavad illustratsioonid. Stendid valmisid mullu, kuid paigaldada on ikka mõistlikum kevadel. Jõgevamaal on arvukalt hästi ja hoolsalt tähistatud muistisi, nimetatud lisanduvad sel muinsuskaitsekuul.
Kas muinsuskaitsekuu puhul on oodata ka ühiseid ettevõtmisi Detektoristide klubiga või on detektoristid ikka veel arheoloogide õudusunenägu?
Seadusi austavad ja ajalugu hindavad detektorihuvilised ei ole arheoloogide hirmuks. Sellised huvilised peavad arvestama kehtestatud reeglite, eripära ja ohtudega, mis nende hobiga kaasas käivad. Eesti Detektoristide Klubiga oli ühine teabepäev aprilli algul Põltsamaal. Organiseerunud ja kindla liikmeskonnaga huviliste kaasamist kavandame ka edaspidi, kuid organiseerumine ja liitumine on ikka iga seltsingu või ühingu oma korraldada. Kavandatavad seadusemuudatused muinsuskaitseseaduses näevad harrastajatele ette ka koolitusenõuet.
Kas muinsuskaitsekuu puhul on tulemas ka talgud, nagu olid eelmisel aastal, ja kui, siis kus need talgukohad Jõgevamaal tänavu on? Mida võiks tavainimene muinsuskaitsekuust teada ja miks on see kuu just kevadel?
Muinsuskaitsekuu saab tänavu 25 aastaseks, see algab rahvusvahelise mälestiste kaitse päevaga 18. aprillil ja lõpeb muuseumipäevaga 18. mail, kuid tähtpäevade raamistusest olulisem on ehk see, et kevadine aeg sobib hästi nii korrastustöödeks kui huvikäikudeks. Sügisel, septembris toimuvad Euroopa muinsuskaitsepäevad, siis on rõhk teistlaadi ettevõtmistel.
Talgud on üks tore inimeste kaasamise vorm. Eesti Muinsuskaitse Selts korraldab neid juba 23. korda, pidades alati silmas vabatahtlikkust, juhendamise võimalikult kõrget taset ning lisaks tööle alati ka õpetlikku, harivat külge. Kedagi tööle ei sunnita, muinsuskaitsekuuga liitumise algatused tulevad enamasti ikka huvilistelt.
Tänavuse kuu kava on eriti mahukas, ainuüksi loetelu on kuue lehekülje pikkune. Sellega saab tutvuda seltsi kodulehel internetiaadressil www.muinsuskaitse.ee või ka kohapeal Tallinnas Pikk t. 46. Kuulda-lugeda on olnud mitmetest Jõgevamaa ettevõtmistest Kassinurmes, Siimustis ja ehk mujalgi, kuid muinsuskaitsekuu kavasse jõuavad kaitstavate mälestiste vallast vaid sellised, mis on kooskõlastatud muinsuskaitseinspektoriga ja mida on juhendamas oma eriala asjatundja.
Kui nüüd tulla tagasi meie varasema jutu juurde ajaloolistest maakondadest, siis on huvitav tähelepanek, et üritusi toimub üle riigi, kuid enam kui tagasihoidlikult on esindatud just nn uued, rajoonidest moodustunud maakonnad. Kas sellest tuleks midagi järeldada jõgevamaalastel?
iii
JAANIKA KRESSA
