“Seda jah, et tullakse katsuma ja nööpe kiskuma. Agaramad katsujad on just naised, seda aastates nii 20 kuni 65. Tahmase näo ja kätega liigun ringi vaid siis, kui küla- või linnatänaval on järgmise puhastamist vajava korstnani kõigest mõnisada sammu, kaugemale sõidan autoga. Põngerjad pole söandanud just eriti ligidale tulla, kuid pilluvad repliike, et vaata, näe ? korstnapühkija, tahmanina, nõgikikas ? isekeskis ja kaugemalt. Eks see amet olegi selline, et ringiliikumine tõmbab tähelepanu, seda eriti aastavahetuse aegu,” on korstnapühkija Ivar Feiman omal nahal kogenud. Eesti Korstnapühkijate Kojas on ta Jõgevamaa ainuke esindaja. “Enne jõule olime oma ametimeeste ühisel koosolemisel Tallinnas. Arutasime edaspidist tegevuskava, korstnapühkija staatust ja sedagi, et nende ametiredel võiks alata praktikandist-õpipoisist, sellest korstnapühkija paberiteni välja ja alles siis saab minna edasi kuni meisterkorstnapühkija tiitlini. Ainult tema omab õigus kanda silinderkübarat.”
Pritsimehel mitu ametit
Ivar Feiman sai korstnapühkija kutsetunnistuse pärast erialast koolitust paar aastat tagasi. Korstna, ahju, pliidi ja kamina ning korstnajala ja viimalõõride puhastamine on jäänud talle siiski lisatööks ja teenistuseks ? põhiametilt on mees tuletõrjuja-päästja, Jõgeva keskkomando I vahtkonna meeskonnavanem. Esimene tööpäev Jõgeva komandos on tal hästi meeles: “See oli 1994.aasta 8.juunil, siis jõudsin oma uuele tööpostile kõva hilinemisega. Just seadsin end Tabiverest Jõgeva poole sõitma, kui sain teada, et Koogi külas on tulekahju. Tabivere komando, kus ma varem töötasin, võttis mind peale ja ruttasime elumaja kustutama. Enam ei mäleta, millest võis see tulekahju alguse saada, olen ju kümneid, kui mitte sadu kordi kahjutuld kustutanud.” Viimastel aastatel on juhtunud õige palju pigitahma põlemisi korstnates ja suitsulõõrides, sageli põhjustab tulekahju ülekütmine ja katkised küttekolded. Siseministri määrus “Kütteseadmete puhastamine ja tuleohutusnõuded” kohustab aastaringselt köetava küttekeha korstna puhastamist kaks korda aastas, harvemini kasutatavatel piisab ühestki põhjalikust puhastamisest aastas. Atesteeritud korstnapühkijaid pole just kuigi palju: vanad on juba puhkepalgale jäänud, nooremad näivad eelistavat aga puhtamat ametit. Kuid ega neidki väheseid korstnapühkijad Jõgevamaal tööga eriti koormata. “Mõne majapidamise korsten pole harja näinudki. Alles hiljuti tunnistas üks mammi, et tema majapidamises pole korstnat ega truupe juba 18 aastat puhastatud. Pärast imestas, et kui vähese kütmisega saab nüüd toad soojaks. Imestada pole siin suurt midagi – tahmane truup ei salvesta soojust, sest sentimeetrine kiht tahma hoiab kinni sama palju soojust kui 25 cm puupruss,” teab korstnapühkija. Mida kehvem tõmme, seda rohkem koguneb tahma. Lootuses, mida kauem ahi põleb, seda soojem saab, sussutatakse, siiber poolenisti ja ahju välimine uks täiesti kinni. Tugevalt tahmunud ja pigitunud korstnaid annab läbi raiuda. Sügisel kuluski Ivaril kõva tööpäev ühe alevi kaheteistkümne korstnaga elamu katusel. Viis suitsutoru olid tahmapigiga kinni ja paari meetri ulatuses tahma täis. Ühest korstnajalast tuli koukida koguni 14 ämbritäit tahma. Ivar Feimani arvates ongi see, et korstnad ja küttekolded on jäänud korralikult puhastamata, paljuski liba-korstnapühkijate “teene”. “Soss-sepad on agarad oma teenust pakkuma, vahel vaid pudeli märjukese eest, kuid neil jääb puudu oskustest ja korralikkusest. Nii mõnigi kord olen sõitnud n-ö valeväljakutsele: mammi ütleb, et alles üks korstnapühkija läks, teist pole enam vaja. Kord kurdeti, et alles kuu aega tagasi pühitud korsten ei tõmba. Asja uurides selgus, et vana tahmaluuk oli vahetatud uue, eurotootega. See ulatub aga palju sügavamale ja pani lõõri peaaegu kinni. Truup oli selline, nagu poleks seda juba viis aastat puhastatud,” meenutab Ivar.
Mesilased panid korstna kinni
Meeldejäävaid ja ka meelehärmi tekitanud juhtumeid on olnud teisigi, näiteks korstnast mesilaspere leidmine. “Selli külas kurdeti, et alles said uued ahjud valmis, kuid tõmmet ei ole ollagi. Ronisin katusele ja lasksin harja korstnasse. Paari meetri sügavusel jäi see toppama ? kinni mis kinni. Jõudsin ta välja sikutada, hari üleni mesine. Võtsin appi kangi ja sain lõõri lõpuks lahti. Korstnat, kus harakapesa, milles palju traati, tugevaid oksi ja muud on palju raskem lahti saada.” Lindude, kirveste, haamrite, tangide ja muu korstnasse lennanud kraami leidmine on korstnapühkijale aga üsna tavaline asi.
Kullakarva nööbid kõvasti kinni
Silindrit kandev ja redelit õlal tassiv naeratav korstnapühkija, kes on saanud eriti tuttavaks uusaasta postkaartidelt, on kadumas minevikku. Mitut mõõtu korstnaharjade, luudade, kulbi ja muu tööks vajaliku kõrval ei kuulu redel enam korstnapühkija varustuse hulka, vaid korstnale juurdepääsu peab tagama selle valdaja. Selle töö tegija pole ka Karlsson, kellel katusel käimiseks propeller seljas. Ivari rõivastel on peaaegu kõik kolme lõviga nööbid senini alles. “Tahtjaid on palju, nööpe on kisutud ja keeratud õige tihti, aga need on jäänud pidama. Küllap mõistab abikaasa Riina need tugeva niidigi õige kõvasti kinni õmmelda,” arvab Ivar. Tema neljaliikmelises peres on veel teinegi mundrikandja – Scoutspataljonis teeniv poeg Rauno -, aga tema ei lase küll oma nööpe käppida.
Pärast mõningat vaikuseaega tuleb korstnapühkijatele enne jõule ja uue aasta alguses jälle rohkem väljakutseid. Ju siis tahetakse mitut asja korraga – katsuda õnnetoovat ametimeest ja lasta ka korstnad-lõõrid puhtaks teha. Ivar Feiman, kes on ametilt nii – kustutaja, päästja kui korstnapühkija, soovib kõigile rõõmurikast ja õnnelikku, tulekahjuvaest uut aastat.
ARDI KIVIMETS
