Kuidas said alguse Jõgeva maakonnas toimuvad suuremad laadad ja festivalid ning mil viisil suursündmusi edasi arendada, räägivad Vooremaa vestlusringis Põltsamaa Käsiteokoja perenaine Katre Arula, Küüslaugufestivali peakorraldaja Aimar Pihlak, Kala- ja veefestivali korraldaja Ilari Domaškin, Palamuse vallavanem Urmas Astel ja Riigikogu liige Aivar Kokk.
Kuidas teie korraldataval laadal-festivalil on seni läinud?
Arula: Põltsamaa lossipäev toimus tänavu 16. korda, käsiteokoda tegi seda neljandat aastat. Et lossipäevale lisaväärtust anda, korraldasime sel aasta üle-eestilised käsitööpäevad, mis tõid juurde üle 500 inimese. Meil oli linnas 18 näitust, lisaks 68 tööd kesklinna vaateakendel — Põltsamaa oli nagu üks suur vabaõhugalerii. Külalisnäitused olid kirikus, näiteks leeritoas, kuhu inimesi tavaliselt ei lasta.
See oli käsitööinimestele suur maiuspala, sest nad käisid kõik läbi, pildistasid ja katsusid järele. Paraku käis sellega koos ka suur ideedevargus.
Kui korraldada linnas nii suure mastaabiga üritust, siis see tundub kohalikule elanikule esialgu võõras, kuid pärast oli kõigil hea meel. Ettevõtmise päevane osa tõi kohale ligemale 3000 inimest.
Piletiga 8000 inimest on arvestatav suurus
Pihlak: Küüslaugufestival toimub sel aastal neljandat korda. Idee ei ole eestlaste välja mõeldud, vaid see on juba mitmeid aastaid väga paljudes maades toimuv üritus. Festivali eesmärgiks on teemat üleval hoida ehk siis küüslauku, aga samuti kohalikku käsitööd, aia- ja põllusaadusi propageerida.
Oleme oma nišši ja joont hoidnud ega ole lasknud festivali väga kirevaks. Vahest on see praegu rohkem laada moodi ja festivali on vähem, kuid siht on silme ees ja teame, mis teeme. Publiku arv on kasvanud, kuid see ei saa toimuda lõpmatuseni. Minu jaoks on piletiga 8000 inimest juba arvestatav suurus.
Domaškin: Kala- ja veefestival toimub sel aastal seitsmendat korda ja teist korda korraldab vallavalitsus seda üksi. Natuke on ka toetusraha, kuid valdavalt tuleb raha korraldamiseks leida ise. Pakume kala, enamasti suitsukala, köögivilju, väga ootame müüki käsitööd. Korraldatakse mitmeid töötubasid, näiteks õpetatakse võrgu rakendamist ja muid selliseid asju. On veeatraktsioone ja saate “Lauluga maale” lindistus. Lasteaias avatakse mängumaja, mille rajamiseks koguti raha Evelin Ilvese fotonäituse oksjonil.
Möödunud aastal müüsime üle 4000 pileti. Palju tegelikult külastajaid oli, ei tea.
Kokk: Peipsi äär oli kuus aastat tagasi selline piirkond, kus kõik oli olemas, kuid seda ei olnud Eesti kaardil. Sealt tekkis idee, et kuidagi tuleb Peipsi, Euroopa suuruselt neljanda järve äärde tõmme tekitada ja rahvas kohale tuua. Nii hakati paljude inimeste koostöös aastast 2005 korraldama Kalevipoja Kala- ja Veefestivali. Üritus on meelitanud Peipsi järve kaldale rahvast üle Eesti, kellest paljud on juba kui ürituse fännklubi. Iga aastaga on üritus arenenud ja laada ning hea kultuuriprogrammi kõrval on alati peetud ka tipptasemel spordivõistlusi. Palamusega see konkureerida ei suuda, aga teistega küll.
Paunvere väljanäitusel kõva konkurents
Astel: Kui kostis, et Panvere väljanäitusele konkurentsi pole, siis tegelikult on küll. Need ajad on möödas, kus meil oli hooaja viimane sündmus ja rahvas tuli võtma, mis võtta oli. Nüüd toimub selliseid üritusi rohkem ja ka meiega ühel ajal ning konkurents on läinud väga kõvaks. Tänavu korraldame Paunvere väljanäitust 14. korda ja kui ots otsaga kokku tuleme, teeme ka edaspidi.
Väljanäituse idee tekkis mõnel kohalikul proual juba varem. Nemad esinesid pretensiooniga, et sügisel ei ole kuskilt juurikaid ja kartuleid osta ning tehtagu neile laat Palamusele. Sel ajal oli kõigil veel oma peenramaa ja võtsime seda kerge huumoriga. Aga siis tuli kaks härrasmeest – Georg Pelisaar ja Olev Jaksi— jutuga, et plaan on korraldada sügislaat ja Lutsu loomingut silmas pidades oleks selleks õige koht Palamuse.
Meie suund on sama, mis teistelgi – põld, mets, vesi ja käsitöö ehk maaelu igas võimalikus vormis. Kuna käsitöö ja kultuur peale maksmata omadega hästi välja ei tule, siis paratamatult on meil müügil ka Poolast ja Leedust pärit segakaup, mis toob sisse. Me püüame neid küll käsitööst kõigest väest lahus hoida, aga vahel juhtub igasugu rumalaid asju. Kas näiteks vabrikus pargitud lambanahad on käsitöö?
Kokk: 1991. aastal tegime Jõgeval väikese laada ja järgmisel aastal hakkasime korraldama Kesk-Eesti messi. Tollal tundus utoopiline, et kui me messile ei saa rahvast kokku, siis kuidas veel Palamusel õu täis saada, aga Palamuse tublid inimesed ja nendega kampa löönud Maaleht on teinud Paunvere väljanäitusest maakonna tipplaada.
Kuidas kavatsete oma ettevõtmist edasi areneda?
Domaškin: Kala- ja veefestival peaks panema suuremat rõhku veele. Meil on veeatraktsioone vähe ja üritus tuleks rohkem vee peale viia, et õigustada festivali nime. Kala meil juba on, kuid vett on vähe.
Kokk: Kui paari järgmise aasta jooksul valmib Mustvees jahisadam, on oodata Peipsile 30 jahti, mis annavad festivalile uut jumet. Olen käinud Ameerikas Seattle’s maailma ühel suurimal folkfestivalil. Meil on veel palju õppida ja on asju ning tegevusi, mida saab sealt üle võtta ning ka Eestis ära teha. Ürituste korraldamisel on vaja igal aastal mingit uut “kiiksu” juurde.
Astel: Tänavu registreerisime esimese päevaga Paunvere väljanäitusele 150 kauplejat, kokku, ma arvan, saame neid tuhatkond või enamgi. Praegu näib, et kauplejate huvi on tõusnud. Kui me saame publikut Palamusele kokku 20 000, siis see on ka piir, millest rohkem ei suuda me teenindada.
Muidu läheb asi käest ära?
Astel: Jah, siis peaksime territooriumi suurendama, aga eriti kuhugi minna ei ole — lagedale põllule, mis meile eriti ei meeldi. Järsku peaks suuremaid sündmusi rohkemgi olema, et see tekitaks inimestes harjumuse käia ja osaleda?
Kokk: Üritusi on ju tegelikult rohkem, siin laua taga on neli suuremat tegijat. Jõgeva ja Mustvee linnapäevad on koos laadaga. Paljudes kohtades teevad külaseltsid oma üritusi, mis pole küll nii mastaapsed. Igal nädalavahetusel on maakonnas sündmusi, olgu suuremaid või väiksemaid, aga igale poole pole võimalik tuhandeid inimesi kohale saada. Nendest üritustest osa võttes saab alati toreda ja mõnusa elamuse.
Domaškin: Meil oli varem ühel ja samal päeval kala- ja veefestivaliga ka rulluisumaraton, sel aastal seda koos ei tee – ei jõua. Rulluisumaraton tuleb 21. augustil.
Arula: On öeldud, et tehke igal aastaajal käsitöölaat, aga mina leian, et seda kaupa tuleb defitsiidis hoida. Pigem olgu konkreetsed laadad ja vähem, siis jätkub nii ostjaid kui müüjaid.
Nii väikestesse kohtadesse nagu Põltsamaa on raske korralikku müüjat saada, sest ta küsib kohe, palju rahvast käib. Käsitööettevõtja tuleb ikka tulu saama. Kui laat on paar korda aastas, siis on nii külastajaid rohkem kui ka müüjaid. Praegu täiesti piisab.
Koostöö takerdunud
Kokk: Omavalitsusjuhid peavad endale selgeks tegema, et kui oma piirkonnas midagi head ja suurt teha, siis tuleb seda ka valla eelarvest toetada. Laada korraldamisega saadakse hakkama igal pool, kuid kultuuriprogramm ei too sisse ja mingit utoopilist piletihinda panna ei saa. Üritusi tehakse reklaamiks piirkonnale ja paljudes kohtades ongi omavalitsus vedamise rolli enda peale võtnud. Kui omavalitsused tulevad appi, siis hakkavad ka ettevõtjad toetama. Me võiksime koos reklaami teha ja vajalikku inventari soetada.
Pihlak: Palamuse on endale näiteks liiklusmärgid ostnud, mida meie peame kogu aeg rentima. Omavalitsus võikski luua inventaribaasi: liiklusmärgid, kaablid, pingid, lauad, piletimüügikohad… Need asjad võiksid olla kuskil olemas, vara võiks olla ühine, mida ürituse korraldajad siis kasutavad, mitte ei pea igaüks rentima kaablisüsteemi, tualette, aedu. Miks me toidame teisi, kui omavalitsused ja ürituste korraldajad võiksid seljad kokku panna ja tekitada endale kvaliteetse inventaribaasi?
Koostööd võiks selles osas rohkem olla. Samuti võiks olla nimekiri võltskäsitöö müüjatest, mis lihtsustaks tööd ja lisaks ettevõtmistele kvaliteeti.
KÜSIS ARVED BREIDAKS
