Eesti majanduspoliitilises mõtlemises on kinnistunud arusaam, et meie majanduse kasv saab edaspidi põhineda eeskätt kõrgtehnoloogilisel ekspordil. Samas pole paljudel selget ettekujutust, mida see reaalsuses tähendab ja kuidas selleni jõuda.
Kui küsida juhuslikult inimeselt, millised asjad tema kodus on kõrgtehnoloogilise tootmise produkt, siis üldjuhul kõlab vastuseks: arvuti, nutitelefon, LED-teler… Ehk siis mingisugune elektrooniline “vidin”.
Vilgub ja piiksub
Et kümnekonna programmiga pesumasin, elektripliit või loodust säästva lakiga viimistletud kummut võiks olla samuti kõrgtehnoloogilise tootmise tulem, ei mahu üldjuhul meie teadvusse.
Uute elektroonikatoodete turuletulek ja nende jaoks loodavate rakenduste üha suurenev hulk süvendab arvamust, et sellel moodne majandus seisabki. Kõrgtehnoloogia tähendab tavamõistes midagi sellist, mis vilgub ja piiksub ning kui soovida, et majandus toetuks kõrgtehnoloogilistele sammastele, tuleks millegi sellisega jõudsalt tegelema hakata.
Tõsi on see, et moodsad “vidinad” annavad nende loojatele kenakese kasumi. Ega asjata ole maailma kõige väärtuslikum firma Apple. See on äri, mis kasvab kiiresti ja millest räägitakse palju, aga kui vaadata oma kodus ringi, mõelda enda tarbimisharjumustele, siis jõuame õige ruttu järeldusele, et tegelikult pole meie igapäevane elu sugugi nii kõrgtehnoloogiline. Või siiski on?
Kõrgtehnoloogiline kummut
Kõrgtehnoloogiast on tekkinud kohati lihtsustatud arusaam. Sellesse kategooriasse liigitatakse asjad, mille toimimispõhimõttest me eriti hästi aru ei saa – enamik meist pole võimelised kokku panema nutitelefoni ega personaalarvutit. Samas tooted, mille kokkupanek võiks olla meile jõukohane, näiteks suvaline mööbliese, liigituvad tavaliste ehk teisisõnu odavate hulka.
Seega kui räägime millestki innovaatilisest, kõrgtehnoloogilisest ja kallist, siis mõtleme selle all asju, mida valmistavad steriilsetes ruumides valges kitlis inimesed. See mulje pole vale, kuid ta on vaid osaliselt tõepärane.
Tegelikult kohtame kõrgtehnoloogilisi tooteid palju tihedamini. Kuigi kummut või juustukera ei jäta pealtnäha eriti innovatiivset muljet, siis see, kes on külastanud moodsat mööblivabrikut või meiereid ja näinud seal kasutatavaid seadmeid, hindab ümber arusaama kõrgtehnoloogilisest tootmisest.
Väidan, et innovaatiline, ekspordile orienteeritud ja lõpptarbijale tootev mööblivabrik või juustutööstus on sama moodi kõrgtehnoloogiline ettevõte, kui ükspuha milline mobiiltelefone või teisi elektroonikavidinaid komplekteeriv firma. Vahest isegi rohkem, sest kui mööblitootja disainib toodangu ise ja müüb oma kaubamärgi all, on tema loodav lisandväärtus suurem, kui globaalsele elektroonikatööstusele nimetut allhanget tegeval ettevõttel.
Sestap on oluline, et rääkides Eesti majanduse muutmisest teadmuspõhiseks ei peaks me silmas kitsalt IKT valdkonda, nagu tihtipeale juhtub, vaid tööstust tervikuna. Nagu öeldud, võib ka mööbli- või toiduainetööstus olla eesrindlik ja kubiseda innovatsioonist ehk anda omanikele suuremat tulu, vajada kõrgeltkvalifitseeritud tööjõudu ja pakkuda inimestele konkurentsivõimelist palka.
Kohalik kapitalist kui innovatsiooni vedur
Hoopis iseküsimus on see, kuidas saavutada meie tööstuse suurem innovatiivsus. Enamik tööstureid küll soovib omada ettevõtet, mis pakub võimalikult kõrge lisandväärtusega kaupa, ent paraku ei ole enamik neist suutelised kinni maksma kallist tootearendust.
Loota saab siinjuures peamiselt omamaistele kapitalistidele, sest võõrkapital on üldjuhul huvitatud küll meie sobivast tööjõust ja maksukeskkonnast, kuid see on ka kõik. Eesti tööstust saavad innovatiivseks teha eeskätt Eesti kapitalisid, mis ei tähenda, et nad kõik sünnijärgsed Eesti kodanikud peaksid olema.
Täna on nad paljuski (veel) allhankija rollis. Allhange pakub küll igapäevast äraelamist, n-ö vorsti võileivale, kuid kaaviarile mõelda eriti ei saa. Me asume globaalse kapitalismi toitumisahela keskkohas, olemata enam prügikala, kuid mitte ka röövkalade klassist.
Allhange on Eesti majanduse tähtis osa. Seda ei maksa alahinnata, ega naeruvääristada ettevõtjaid, kes sellega tegelevad. Oluline on hoopis see, kas täna allhanketeenust pakkuv ettevõtja rahuldub oma positsiooniga või proovib sealt astuda sammu edasi.
Allhange on üks võimalus jõuda välja originaaltoodete turule. Ettevõtja omandab välismaise tellija jaoks töötades aja jooksul kogemused ja oskused, mis segatuna riskijulguse ja enesekindlusega sünnitavad uue ja parema toote.
Samas pole aga midagi halba, kui ettevõtja jääbki allhankijaks, olles osa globaalsest tootmistsüklist. Inimesed on erinevad ja erinev on ka nende riskitaluvus.
Kõrgtehnoloogiline tootmine, ükskõik millises valdkonnas, ei sünni iseenesest. Maailma suurima allhankijana tuntud Hiina on muutumas üha rohkem ja rohkem riigiks, kus pelga tootmise kõrval tegeletakse üha enam ka tootearendusega; seal sünnivad lahendused.
See kõik pole juhtunud järsku, vaid aastakümnetega, mitte revolutsiooni, vaid evolutsiooniga. Vaevalt see meilgi teisiti läheb.
i
ARVED BREIDAKS, vaatleja
