Loodusemees Vahur Sepp on seda meelt, et koprad muutuvad meil varsti üsna harulduseks, sest esiteks hakkavad teda maitsva liha tõttu väärtustama jahimehed, teiseks on ta ilvestele kitsede asemel peamine toit.
Vahur Sepp kinnitas, et jahimehed õpivad ära nii kopra küttimise kui ka nülgimise. Kui loom on õigesti nülitud, kõlbab tema liha süüa ning maitseb väga hästi. “Kopra liha on üks paremaid ja maitsvamaid metsloomalihasid üldse. Kui jahimehed väidavad, et kopra liha ei kõlba süüa, siis on nad nõre looma peale laiali ajanud ja sellega liha ära rikkunud. Igat looma tuleb osata nülgida,” rääkis ta.
Ilves on õppinud kobrast küttima
Eestis on viimastel aastatel suurenenud ilveste arvukus. Keskkonnaministeeriumi juures tegutsev suurkiskjate kaitse ja ohjeldamise korraldamise töörühm soovitas Eestis mandriosas sel jahihooajal küttida kuni 100 ilvest.
Sepa kinnitusel on ilvese põhiliseks toiduks olnud metskitsed. Viimastega on meil aga olukord üsna kehva. Kaks lumerohket talve ning kiskjate kõrge arvukus on kitsede populatsioonis tohutut laastamistööd teinud, nii et nende arvukus tänavu üsna kokku on kuivanud. Paljud jahiseltsid on juba teatanud, et nemad tänavu kitsi ei küti.
“Et kitsedega on olukord nutune, on ilves ära õppinud kopra küttimise. Ta osaks seda varem ka, kuid koprajahi järele puudus vajadus, sest kitsi jätkus ja kits oli ilvesele kergem jahisaak,” ütles Sepp.
Tema sõnul kütivad ilvesed praegu usinalt kopraid. Talvel ei saa ilves muidugi kobrast kätte, kuid sulaga tuleb viimane oma urust välja.
Ilves kipub meil talvel nälga jääma, sest jäneseid pole meil juba ammu. Suvel sõi ilves hiiri, kui lumi maha tuleb, siis ta neid kätte ei saa.
“Kui ilvesejaht 1. detsembrist algab, peaksid jahimehed oma limiidi detsembris ära laskma, et allesjäänud isenditele jääks suurem toidubaas,” rääkis Sepp.
Sobib elama looduslikele veekogudele
Kopra küttimise aeg hakkab varsti ümber saama, sest veed jäätuvad. Kobrast tuleks küttida septembris ja oktoobris. Nendes piirkondades, kus jahimehed kobrast ei küti, saab kopra maine inimühiskonna silmis kahjustatud,“ märkis Sepp. Tema sõnul tähendab see, et kohtades, kus metsad ja põllud on vee all, näitab see jahimeeste tegemata tööd.
Sepp tõdes, et kobras sobib Eesti oludes elama looduslikele veekogudele. “Melioratsiooniga kaetud aladelt ja asulatest tuleb ta välja püüda. Looduslikel ojadel ja jõgedel võib ta olla. Nii palju, kui ta sealt servast puid langetab, on see tema õigus ja las ta teeb seda,” lisas loodusetundja.
“Kui laseme kopra kuivendussüsteemidesse, kus ta paneb peavoolu kinni, jäävad häbemata suured alad vee alla ja ma saan väga hästi aru maaomanike vihast. Mitte kopra peale ei peaks maaomanikud vihased olema, vaid neil tuleks koputada kohalike jahimeeste südametunnistusele, kelle maadel taolised sündmused aset leiavad. Jahisaagiks pole ainult suurulukid ehk metssead ja põdrad, kelle peale väga maiad ollakse, vaid ka väiksemad jahiulukid,” nentis ta.
Jahindusel on palju eesmärke, kuid põhieesmärgiks on Sepa kinnitusel ikka hoida tasakaalu rohusööjate, lihasööjate ja inimühiskonna vahel. Ja inimühiskonda puudutab otseselt ka kobraste väljaküttimine.
i
HELVE LAASIK
