Kaks lapsevanemat, kelle kodukeeleks vene keel, valisid oma võsukestele eesti keele õpetamiseks täiesti erinevad teed. Üks maksis kinni kallid kursused ja pidi tsükli lõpus tõdema, et laps oskas küll perfektselt grammatikat, aga jäi poes ostmisel hätta. Teine vanem saatis oma järeltulija suveks eestikeelsesse lastega perre ning sügisel koju jõudnud noorukil oli korralik eesti keel suus.
Väga paljud eesti koolid võiksid venekeelsete koolide õpetajaid ja õpilasi sagedamini külla kutsuda. See aitaks nii keelt õppida kui eri kogukondadel lõimuda. Venekeelsetel eestimaalastel pole midagi eesti keele õppimise vastu, nad saavad suurepäraselt aru, et Eesti riigis ja siinses ühiskonnas elades tuleb seda keelt vallata. Noored, kelle emakeeleks vene keel, peaksidki tihedamalt eesti noortega suhtlema, kuid selleks on vähe võimalusi. Praegu piirdutakse enamasti isiklike kontaktidega. Hea, et needki olemas on.
Venekeelse elanikkonna jaoks on eesti keele õppimine pikk protsess. Sellesse tuleks suhtuda rahulikult, pole mõtet tulemusi liiga kiiresti oodata.
5. märts 2013
