Rahvaliit (RL) ja sotsiaaldemokraadid (SDE) peavad juhtkondade algatusel kõnelusi ühisosa määratlemiseks programmilistes eesmärkides ja nende saavutamise teedes. Kõnelusteks lõid hea eelduse kahe erakonna esimehed Karel Rüütli ja Jüri Pihl 12. aprillil allkirjastatud kavatsuste (rõhutan: esialgu veel kavatsuste) deklaratsioonis, kus kajastati Eesti ühiskonna, valitsemise ja poliitkultuuri(tuse) tänast seisu, probleeme ja võimalikke lahendusi. Seda Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühise tegevuse kavatsust tasub enne arvamist-pommitamist kõigil lugeda Rahvaliidu kodulehelt.
Deklaratsioonis rõhutatakse vajadust muuta Eesti poliitika hoolivaks, regionaalselt tasakaalustatuks ja inimestele mõistetavaks. Taunitakse eksiarvamust, justkui tagaks kiire majanduskasv iseenesest, ilma riikliku läbimõeldud sotsiaal- ja regionaalpoliitikata sotsiaalse turvalisuse. Sulatõsi, inimeste kehv ja masus veelgi kehvenev tervis, masendav töötus ja toimetulematus, kiirenev ääremaastumine, varanduslik-hariduslik kihistumine, tööpuuduses noorte massiline lahkumine riigist on põhjused, miks üksnes šokiteraapilisele euro-ootusele keskendumine pole ammugi enam talutav.
Mis Rahvaliiduga juhtus?
RL on tänaseni ainuke kõige ühtlasemalt kogu Eestit hõlmav regionaalerakond, suurima esindatusega vallavolikogudes ja -valitsustes. RL auesimees Arnold Rüütel on olnud eelmine kõrgreitinguga president, tema roll Eesti veretul taasiseseisvumisel on määratu.
Rahvaliit ja tema eelkäijad, 2000. aastal ühinenud Maarahva Erakond, Maaliit ning Perede ja Pensionäride Erakond, on andnud kaaluka osa Eesti taasiseseisvumisel ja arendamisel. Valitsusliitudes oleme kaheksa aastat, VIII ja X Riigikogus, kujundanud Eestit tublisti sotsiaalsemaks, kohalike omavalitsuste kesksemaks, maaelu- ja keskkonnasõbralikumaks.
Paraku keerasime 2006. aasta presidendivalimistel n-ö vindi üle. Kindlasti mitte sellega, et president Rüütli teist korda kandidaadiks esitasime. Keda siis veel esitada kui mitte oma auesimeest, 2001. aastal ametisse hääletatud kõrge reitinguga presidenti, mõistagi tema nõusolekul! Ka lõpptulemus – vaid mõneteistkümne valijamehe häälega allajäämine 178 häält kogunud president Ilvesele – oli tunnistus võrdsetest-väärikatest konkurentidest.
Meie apsud olid tollase esimehe rumal “liistutülin“ kultuuriinimestega, paar ebaõnnestunud alapunkti (ka minu ja tollase RLi teabejuhi Agu Uudelepa kui läbirääkijate järeleandmisel) lepingus Keskerakonnaga ning taktitus valimistulemuse tunnustamisel.
Kuna tugeva positsiooniga regionaalerakonnana olime väljaspool pealinna ühtviisi kõigi parteide häältekonkurent, siis lähenevate 2007. aasta parlamendivalimiste eel läks ajujahiks. Minister Villu Reiljanile esitatud kahtlustused maadevahetuse protsessis võimendati välkkiirelt raudkindlaks süüks – vaata et kogu Rahvaliidu süüks. Jõustunud kohtuotsust pole tänaseni, 10 000 liikmega Rahvaliidu maine on aga maas ja kolmed valimised lõppenud kesise tulemusega.
Laiemalt käsitledes on Rahvaliidu üle-eelmine juht juba aastaid ainukesena süüdistatav kõigi Eesti juhtiverakondade segaste annetuste ja 50 miljoni krooniste kõlvatute valimiskampaaniate kulutuste eest. Meenutagem või Burkhardt`i väidet, et Reformierakonna juhid nõudnud Eesti Raudtee tagasiostu puhul müüjatelt annetuseks miljon eurot …
Muidugi on RLi madalseisul muidki põhjusi: Riigikogu ahtake fraktsioon ei käi ühte jalga, “riigimees“ Mänd kogunisti deserteeris, Reiljani järglased pole juhina sama jõulised-atraktiivsed kui Savisaar, Ansip, Laar ja Reiljan, eelmise Riigikogu tugev saadikurühm ja ministrid on aktiivsest poliitikast taandunud.
On vaja alternatiivi
Rahvaliidule heidetakse ette maailmavaatelist ebaselgust. Tõsi, me ei kuulu ühessegi Euroopa Liidu parteirühma ja tüüpilise tsentrierakonnana on meil sellega probleeme. RLi 2000. aasta programmi üheks eeskujuks oli Saksa kristlike demokraatide ideoloogia sotsiaalsest ja ökoloogilisest turumajandusest. Praegune programm “Hooliv Eesti”, mis rõhutatult tunnustab 2006. aastal Riigikogus vastu võetud Eesti pikaajalist arengustrateegiat “Säästev Eesti 21”, on mõningane samm vasemale.
Ideoloogiline selgusetus ja ebaproportsionaalsus on siiski kõigi Eesti erakondade häda. On ju meie kaks suurima toetusega parteid (RE ja KE) liberaalid, samas sõjakaimad rivaalid, Res Publica heitis pärast Reformierakonnaga liitumise nurjumist silma pilgutamata ühte Isamaaliiduga, SDE aga on valitsustes olnud üksnes koos paremerakondadega.
Niisiis, meie paremerakonnad on “paremad” kui Euroopas tavaks, sotsiaalselt-regionaalselt-roheliselt mõtlevad erakonnad aga nokitsevad edutult omaette. Veel enam: valitsemine, kogu poliitiline debatt ja ka meedia tähelepanu on juba neli aastat mustvalge, loosunglik ja tipperakondadele kuninglikult-tabamatult rahastatud. Pilti mahuvad üksnes valged Toompeal ja mustjas Edgar pealinnas. Ahto Lobjakas (PM, 15.04.10, “Viis Ansipi aastat ja leopardi täpid”) tabab naelapead: “Ansipi ajastu tulemuseks on olnud kogu riigi (ja ühiskonna) parteistamine. Teatud mõttes on see loomulik strateegia juhi ja kaadri jaoks, kelle kujunemisaastad jäävad iseseisvuseelsesse aega – mil partei oli ka riik”. Nagu Burkhardt, nii ka Lobjakas niisama sõnu ei pillu. Miks nad peaksid? Küsigem tõsiselt: kas võimupartei(d) ja juhitav demokraatia ka Eestisse?
Kas ja kuidas liituda?
Rahvaliidul on Eesti erakondade seas oluline roll, mida teised samaväärselt ei tähtsusta. Maarahvas, põllumehed, keskustest kaugemad ja nõrgema häälega inimesed vajavad ja väärivad esindust parlamendis. Niisiis, sellist erakonda on vaja, muidugi tahaksime iseseisvalt jätkata.
Kuid kas eelkirjeldatud oludes suudame oma eesmärke saavutada, Eesti arengut riigivõimu tasandil mõjutada, nagu tegime seda Riigikogu X koosseisus? Või kas oleme erakonnana valmis võimaluseks jääma Riigikogust välja ja toimima üksnes kohalikes omavalitsustes? Need küsimused ootavad kongressil vastust kõigilt Rahvaliidu liikmetelt.
Teine võimalus on koostöö- või kogunisti ühinemislepe SDEga, mõistagi üksnes võrdsete partnerite liitumisena – juhul kui niisugune lepe läbirääkimistel sünnib ja mõlema erakonna esinduskogud seda toetavad.
iii
JAANUS MÄNNIK, Rahvaliidu juhatuse liige
