Eesti on üks hõredamalt asustatud ja metsarikkamaid maid Euroopas. Kuigi tugev enamus meist elab tänaseks linnades, oleme harjunud endid pidama hinges ikka metsarahvaks, kes vajab küllaga linnulaulu, eraldatust ja rohelust enda ümber. Naaber olgu mitte külje all, vaid pigem ikka seal metsatuka taga, kergelt suitsev korsten üle puulatvade paistmas.
Selle metsarahva elu ja olemise juures kipume aga unustama ühte asja – suitsev korsten seal metsatuka taga on oluline. Sest suured tööd ja tegemised on meie rahval alati ühiselt valmis saanud.
Üks selge märk sellest ongi sajandite taha ulatuv talgute traditsioon – ühiselt tehti heina, pandi püsti saunad, aidad ja elumajad. Talgud ei olnud Eesti rahva kultuuris lihtsalt ühine töötegemine. Talgud oli teadmine, et siis, kui vaja, minnakse üksteisele appi. Talgud oli koos mõtlemine, kuidas saaks paremini, koos tegutsemine ja hiljem tehtust rõõmu tundmine. Kõik see lõi meie esivanemate jaoks maailma, kus võis rahuliku südamega linna sõites ukse lukust lahti jätta. Maailma, kus sai loota naabrite abile nii suurte tööde tegemise ajal kui ka lihtsalt rasketel aegadel.
Vanu aegu me päris samal kujul tagasi ei saa. Lukud meie ustele jäävad. Kuid sedasama tunnet, et inimesed meie kõrval on valmis olulisel hetkel kaasa tulema ja aitama, on meil kõigil endiselt väga vaja. On vaja mõttekaaslasi, kellega aru pidada ja kellega koos teoks teha ühiseid plaane. Naabreid, kellega teha korda olemasolevat, tegusaid inimesi lähemalt ja kaugemalt, kellega koos aidata neid meie kõrval, kes seda vajavad. Üheskoos saab vajadusel ka otsast alustada.
Talgupäev ei ole lihtsalt püüd teha korda külaplats või vana kiviaed. Talgupäev on tagasipöördumine koos tegemise, koos mõtlemise ja koos olemise poole. Inimestena. Eestimaalastena. Sõpradena. 1. mail saab seda tunnet proovida – äkki hakkab meeldima? Sulle ja Sinu sõpradele, Sinu naabritele, meile kõigile.
TIINA URM, talgupäeva toimkonna liige
