Palamuse rahvamajas peeti möödunud laupäeval kohaliku segakoori Kuus Õuna kümnendat sünnipäeva. Eestimaa pika koorilaulutraditsiooni valguses tundub kümme aastat olevat kui piisake meres, ent tegelikult pole väikeses maakohas sugugi lihtne segakoori kümme aastat koos hoida ja arendada.
Kes Oskar Lutsu “Kevadet” tähelepanelikult lugenud, sel ei peaks küsimust tekkima, kust Palamuse segakoor oma nime sai: kuut õuna nõudis Toots Kiirelt tasuks ilusa poisslapse nime eest. Koori on kõik kümme aastat juhatanud Jõgeva muusikaõpetaja Maret Oja. Viimastel aastatel on talle abiks olnud tema endine õpilane Mai Simson, kes õpib praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppes.
Kümne aasta jooksul on Kuus Õuna jõudnud kaasa teha kahel “suurel” laulupeol, üsna mitmel maakondlikul laulupeol, 2010. aasta segakooride laulupäeval Elvas ja arvukatel Palamuse valla sündmustel. Välisreise on ette võetud kolm: 2009. aastal käidi Rootsis, 2011. aastal Poolas ja tänavu Slovakkias. On kiigatud ka koduse Eestimaa kaugematesse nurkadesse, nagu Vormsi ja Kihnu. Et end teistega võrrelda osata, on käidud kolmel aastal (2011, 2013 ja 2015) segakooride võistulaulmisel Tuljak.
- aastast kannab koor esinemistel Põhja-Tartumaa rahvarõivaid. Oma lipp saadi koori viiendal sünnipäeval 2011: selle kinkis koorile väikeettevõtja Riho Jaanuska.
Kuus Õuna on soetanud endale aja jooksul hulga sõpru. Eriti soojad suhted on sugenenud Märjamaa segakooriga Rello, mida juhatab Thea Paluoja. Koostööd on tehtud ka põllumajandus- ehk nüüdse maaeluministeeriumi segakooriga ja Tartu laulupeomuuseumi segakooriga.
Laulnud koos staaridega
Kuus Õuna võib uhkusega öelda, et on esinenud koos Ivo Linna, Tõnis Mägi, Siiri Sisaski, Antti Kammiste, Hele Kõrve, Peeter Volkonski ja Hardi Volmeriga. Linna, Mägi, Sisaski ja Kammistega lauldi Jõgeval 2011. aasta aprillis Alo Mattiiseni 50. sünniaastapäeva puhul korraldatud öölaulupeol isamaalisi laule, Kõrve, Volkonski ja Volmeriga esitati tänavu aprillis, Alo Mattiiseni 55. sünniaastapäeva aegu, Jõgeva kultuurikeskuses Alo Mattiiseni risotooriumi “Roheline muna”. “Rohelise muna” õppimise ja esitamise lugu on kujukas näide sellest, kuidas esialgu võimatu missioonina tundunud ettevõtmine lõpuks korda läheb ning nähtud vaev kuhja võimsate emotsioonidega tasutud saab.
Kuue Õuna sünnipäevakontserdi kava oli kokku pandud koori jaoks ühes või teises mõttes tähendusrikastest lauludest ning laulude vahele rääkis Maret Oja enamasti naljatoonis lugusid koori ajaloost. Üles astus ka külla tulnud Märjamaa segakoor Rello. Lõpulood kõlasid kahest koorist moodustatud ühendkoori esituses.
Pärast kontserti tõdes Maret Oja, et Kuue Õuna lauljatel olid kontserdi lõpuks hääled natuke ära, sest tavaliste harrastajatena napib neil nii pika ülesastumise kogemust.
“Ega meil selleks aega jäägi, et hääleseadet teha ja ansamblilisust kujundada. Peaasi, et ikka noodid selgeks saaksid,” tõdes Maret Oja.
Tema sõnul pole kõik proovid vennad: mõnikord sujuvad asjad paremini, mõnikord halvemini, sest kõigil, nii dirigendil kui ka lauljatel, on ju tööpäev selja taga. Paljudel lauljatel on tulnud ka üsna kaugelt kohale sõita: kes tuleb Jõgevalt, kes Tartust, kes Torma või Jõgeva vallast.
“Kindlasti oleks nii minul kui ka lauljail palju mugavam koju minna, kotlet põske pista ja teleka ette maanduda. Aga see kirju seltskond tuleb ikkagi kokku, on valmis tööd tegema ja mina küll ei suuda neile öelda, et mina rohkem ei tule. Sest tegelikult on see väga lahe ja vahva kamp,” ütles Maret Oja.
Barjääre murdes
Enne Kuut Õuna oli Maret Oja juhatanud vaid koolikoore. Ka Märjamaa segakoori Rello dirigent Thea Paluoja sai just Relloga esimesed täiskasvanute koori juhatamise kogemused (Rellol on vanust juba 22 aastat).
“Täiskasvanute kooriga töötamine on õpilastega tegelemisest sootuks erinev,” kinnitas Thea Paluoja. “Noored kuulavad su jutu ära ja võtavad seda vaieldamatu tõena, aga täiskasvanutel on elust juba oma arusaam kujunenud ja nad võtavad selle kooriproovi kaasa. Dirigendil tuleb rakendada suurt veenmisjõudu, et barjääre murda, ning kombata kogu aeg piire, kuhumaale oma nõudmistega minna võib. Inimene tuleb laulma oma vabast ajast, tal on väsitav tööpäev selja taga ja kui dirigent hakkab talle siis nina peale viskama, et ta midagi valesti teeb, ei tule see inimene võib-olla üldse enam laulma.
Kui väikeses maakohas on suudetud täiskasvanute koori kümme aastat koos hoida, on see juba väärtus omaette. Tunnustust väärivad sel puhul nii dirigent kui ka lauljad. Nad hoiavad meie rahvakultuuri elavana ja iseend mõtteerksuse seisundis.”
Kuues Õunas laulab päris mitu inimest, kes olid kohal juba koori esimeses, 3. oktoobril 2006 toimunud proovis. Üks neist on Aive Tilk, keda Maret Oja nimetas suisa inimingliks: Aive on alati valmis oma vaiksel viisil ükskõik mis lisaülesannet täitma. Muu hulgas on ta korras hoidnud koori rahaasjad.
“Mulle meeldib kooris eelkõige seltskond, et laulda ka saab, on juba boonus,” ütles Aive Tilk. “Kümnest aastast on mulle kõige eredamalt meelde jäänud välisreisid. Neil õpid koorikaaslasi paremini tundma.”
Palamuslane Riho Jaanuska tõdes, et ehkki ta ise Kuues Õunas ei laula, on ta kooriga lähedalt seotud, sest kaheksakümmend protsenti tema sõpradest on koori liikmed.
“Kõigi loodusseaduste kohaselt ei tohiks sellist koori üldse olemas olla,” arvas Riho Jaanuska. “Looduses valitseb ikka tasakaal. Vastavalt sellele peaks igas inimkoosluses olema nii häid kui ka halbu inimesi, aga Kuues Õunas on kokku saanud ainult head, päikesekilluga inimesed.”
RIINA MÄGI
