Tänapäeval on üsna selge, et nooruses õpitud ametit igaüks elu lõpuni pidada ei saa. Hiljuti ilmus ühes ajalehes tabel, kus kirjas, millised elukutsed kõik varsti ära kaovad. Seda oli päris imelik vaadata, kuid oma tõetera on seal kahtlemata olemas. Kõiki töid ei saa veel otsast lõpuni masinate hooleks jätta, sellepärast tuleb ka inimesi koolitada. Kui sadulsepa eriala esimene õpperühma Jõgevamaal oli moodustatud ettevõtete vajadustest lähtudes, siis kahe järgmise rühma puhul võib rääkida n-ö sotsiaalsest õppest, mille tagajärjel nii mõnigi inimene leiab endale uue hobi või saab oskused, mida edukalt pensionipõlves rakendada.
Kui maakonda tuleb juurde nii palju vana mööbliga ümber käia oskavaid inimesi, hakatakse siinkandis sellist mööblit ja selliseid oskusi ka rohkem väärtustama. Ja kindlasti ei loobita kõiki vanu asju enam lõkkesse või ahju, nagu nõukaajal sageli kombeks oli.
Lähiajal aga jätkatakse uute kursustega, mis ettevõtjate vajadustest lähtuvad. Viljandi ühendatud kutsekoolil on tulevikus plaanis taas tööstusliku suuna juurde naasta ning korraldada spetsiifilisemaid koolitusi näiteks polstriõmblejatele, polsterdajatele ja karkassitegijatele. Väärt amet kodu lähedal selgeks saada on tõeliselt hea mõte. Jõudu koolitajatele ja usinust õppijatele!
15. oktoober 2013
