Iga kooliaasta toob kaasa vahel ka avalikkuse ette jõudvaid konflikte õpilaste ja õpetajate vahel. Enamasti just hinnete tõttu lahvatavad tülid on mõistlik lahendada koolisiseselt, kohtusse pöördumine olgu viimane ning väga põhjalikult argumenteeritud samm.
Paar aastat tagasi otsustas üks Tallinna kesklinnas asuv gümnaasium jätta keskkooli vastu võtmata poisi, kelle keskmine hinne oli 4,7. Kool selgitas joone taha jäämist kehvade tulemustega koolisisestel katsetel. Kui poisi ema hindamiskriteeriumide kohta küsis, esitati talle uus vastuvõtukord, mis tegelikult oli sellel hetkel seadusega vastuolus ja seega kehtetu. Noormees kaebas gümnaasiumi kohtusse ning järgnev vaidlus kujunes kuudepikkuseks. Vaekauss kaldus siiski poisi kasuks ning koolil tuli kinni maksta ka pere kohtukulud, mida oli 23 000 krooni.
Praktika põhjal võib öelda, et hinded ongi see teema, mille pärast õpilased ja õpetajad tihti vaidlevad. Kindlasti ei tohi käega lüüa, kui tegemist on hinnetega, mis otsustavad lapse kooli sissesaamise üle või mõjutavad lõputunnistust.
Lihtsam on leida lahendus läbirääkimistega
Kohtuvaidlused õppeasutuse ning õpilase vahel ei pruugi alati lõppeda õpilase võiduga. Samas võiksid erimeelsused laheneda juba koolis.
Kui õpilane tunneb, et teda on hinnatud ebaõiglaselt, peaksid lapsevanemad rääkima kõigepealt asjaosalise õpetajaga. Samuti võib olukorra arutamiseks pöörduda klassijuhataja või lastevanemate esinduse poole. Enamasti jõutakse mõlemale poolele sobiva lahenduseni juba sellel tasandil. Kui erimeelsused jäävad siiski püsima, võiks pöörduda kooli direktori, hoolekogu või koguni haridusministeeriumi poole. Viimasel juhul peab probleem olema kindlasti hästi kirjeldatud ja põhjendatud.
Loevad faktid, mitte emotsioonid
Kohtu poole pöördumiseks on mõjuv põhjus vaid see, kui hinne või tulemus on otsustav õpilase edasise koolitee või ameti valimisel. Tuleb silmas pidada, et kohus võtab arvesse vaid fakte ning hindab poolte otsuste vastavust seadustele. Näiteks saab kohus kontrollida, kas eksam viidi läbi vastavalt kehtivatele eeskirjadele. Tunnis läbivõetud materjali või konkreetset eksamisituatsiooni kohus ei tea ning tavaliselt menetluses ei arvesta.
Samas on kohtuniku jaoks oluliseks argumendiks, kui hindajad ei ole ühel meelel ning nende seisukohtade erinevus on silmatorkav ja põhjendamatu. Kindlasti peaks objektiivselt hindama ka õpetaja ja õpilase eelnevat läbisaamist. Priimusele „avansiks“ kõrgema hinde panemine või mõne vähem andeka rangem hindamine vaid „kasvatuslikel eesmärkidel“ on lapse suhtes ülekohtune ega käi kokku õpetajaeetikaga.
iii
MAIKO KALVET, D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse ASi juhatuse liige
