Oskar Lutsu sünnist möödub tänavu 125 aastat. Sel puhul on Palamusel teatrit juba tehtud ning tehakse veel. Selle nädala esimesel poolel sai seal teoks Eesti kooliteatrite Lutsu-teemaline ühisprojekt, mille lõpuetendus anti eile õhtul.
„Oleme siin kõvasti ajusid ragistanud, et kümnele trupile mänguplatse leida. Lihtne pole see olnud, sest parim mängupaik on proffide poolt hõivatud,“ ütles projekti vedaja, Eesti Harrastusteatrite Liidu kooliteatrite koordinaator Maret Oomer, kui üleeile noorte teatritegemist kaemas käisime.
Tõepoolest: Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakooli õuel käivad juba teist nädalat MTÜ Look eestvedamisel välja toodava suvelavastuse „Nõiutud kevade“ proovid. Nii et õppurnäitlejad pidid leppima nende mängukohtadega, mis proffidest üle jäänud. Samas oli proffide kohalolek positiivne: kui aega juhtus olema, said koolitruppide liikmed ühe silmaga kutseliste teatritegijate „leemepatta“ kaeda.
„Üldiselt on Palamuse kooliteatrite kirjandusliku projekti jaoks muidugi väga hea paik,“ kiitis Maret Oomer. „Rahvamaja, kirik ja muuseum moodustavad siin omapärase kompaktse koosluse ning noored ei kipu ära kaduma, nagu kaks aastat tagasi juhtus: siis võtsime ette Jaan Krossi loomingu ning ainuvõimalik mängupaik oli Tallinn.“
Julgustav tõuge
Lutsu-projektis osalemise soovi avaldas üksteist koolitruppi, neist üks lõpuks siiski loobus. Kodus valmistas iga trupp ette ühe katkendi vabalt valitud Lutsu teosest. Esmaspäeval kohale saabudes mängiski iga trupp oma loo rahvamajas ette, et Ugala teatri näitleja Andres Oja aimu saaks, kuipalju keegi tema kui juhendaja abi vajab ning kuidas eri lood üheks „ketiks“ ühendada. Seejärel otsiti iga stseeni jaoks sobiv mängupaik ning teisipäeva hommikust hakati usinasti proovi tegema.
„Ühtset terviklavastust meil muidugi välja ei saa tulla, sest lood on valitud eri teostest ja lahendatud erinevas võtmes. Püüame eri stseenid lihtsalt nii ritta sättida, et publik liiga palju edasi-tagasi jooksma ei peaks,“ ütles Andres Oja. „Juhendamisega on aga nii, et mõni trupp vajab seda rohkem, mõni vähem. Noorte endi ideid ma suisa ümber muutma igal juhul ei hakka, pigem annan nõu, kuidas tegevust täpsemaks sättida, et loo mõte paremini välja tuleks.“
Andres Oja on ka ise suhteliselt algaja teatritegija: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli lõpetas ta neli aastat tagasi ja lavastajakogemus puudub tal üldse.
„Mine tea, pärast saangi siit julgustava tõuke ja proovin tulevikus midagi n-ö nullist alates lavale tuua,“ ütles Andres Oja.
Väikesel ringkäigul kirikupargis ja Amme jõe ääres jäi meile esimesena ette Tallinna Laagna Gümnaasiumi trupp, kes oli nõuks võtnud mängida „vana head“ „Kevadet“, ent mõnevõrra ümbertehtud kujul: poisstegelastest olid saanud tüdrukud ja vastupidi ning Lutsu-aegsete koolilaste väljenditele olid otsitud tänapäevasemad vasted.
„Väljendile „õige narr“ leidsime näiteks vasteks „paras jobu“,“ ütles Laagna gümnaasiumi kooliteatri juhendaja Juta Teral. „Ning nii „tõlkisime“ tänapäeva keelde kogu katkendi.“
Teine „Kevade“
Kihelkonnakoolimuuseumi otsatrepilt leidsime teisegi „Kevadet“ mängiva trupi. Nemad olid pärit Tartust Mart Reiniku Gümnaasiumist. Tegemist oli küll alles viienda klassi lõpetanud noorte näitlejatega, aga esitus oli päris meisterlik.
„Tegime selle tüki valmis tegelikult juba maikuuks ning mängisime seda siis Tartus Oskar Lutsu majamuuseumi aias,“ ütlesid juhendajad Terje Käärik ja Ave Rüüson.
Selleski trupis mängisid poisterolle enamasti tüdrukud.
„Poisid on muidu mihklid koerust tegema küll, aga laval ei mängi nad karakterit nii hästi välja kui tüdrukud,“ tõdes Terje Käärik.
Tartu Miina Härma Gümnaasiumi neljaliikmelise trupi ja nende juhendaja Ivika Heina leidsime sauna juurest. Et rekvisiidina oli neil kaasas õhupüss, arvasin, et tegemist on kolmanda „Kevadet“ mängiva trupiga ning kohe läheb saunaakna sisselaskmiseks. Küsimusele, kas püssil on ikka Tammasseri rauad, vastas Kauri Kaljuste, et neil on plaanis hoopis Lutsu „Sood“ mängida ja Tamasseri raudadest seal juttu pole.
„Siia, sauna juurde tulime sellepärast, et sauna üks, kividest ehitatud pool sümboliseerib Liisi ja teine, palkidest ehitatud pool Hilda ehk Metskassi maja, mudane jõeäär aga sood,“ ütles Ivika Hein.
„Üldiselt loodame, et läheme omadega korralikult rappa,“ naersid suve, Palamuse kodust õhustikku ja teatritegemist nautivad Härma gümnaasiumi noored.
Suvised kirjanduslikud kooliteatriprojektid, mida on Eesti Harrastusteatrite Liidu eestvedamisel läbi viidud juba 1996. aastast ning mis on igal aastal pühendatud eri autorile, on Juta Terali arvates ülimalt kasulikud, sest sunnivad noori n-ö teisel tasandil tekstidesse süüvima. Ning see, mis tegevusega kinnistatud, jääb ka paremini meelde.
„Kohtasin hiljuti üht endist kooliteatri näitlejat, kes ammu gümnaasiumi lõpetanud, ning tema väitis, et kõike, mida ta eesti kirjandusest teab, teab ta tänu kooliteatrite kirjanduslikele suveprojektidele,“ ütles Juta Teral.
i
RIINA MÄGI
