Suur suvi on algamas ja koolilapsed siirdumas kas koolivaheajale või uude kooli. Mustvee gümnaasiumi direktor Marianne Kivimurd-Tarelkina, Laiuse põhikooli direktor Arvo Sakjas, Jüri Morozov ning Aivar Kokk arutlevad, kui lihtne või raske on lastel uut kooli valida või koolivaheajal mõistlikku tegevust leida.
Kui lihtne või raske on koolilõpetajatel valida elukutset, uut kooli?
Morozov: Ajas 50 aastat tagasi oli noorel inimesel samuti raske otsustada, mida pärast kooli edasi teha, aga võib-olla on tänapäeval see veel keerulisem. Kui varemalt valisid ükskõik millise eriala, sest tööd sa kindlasti said, siis täna on natuke keerulisem, sest võid eriala kenasti omandada, kuid töökohta ei pruugi olla.
Kokk: Eestis pole rakendatud integreeritud kooli põhimõtet. See tähendab, et lapsed saaksid põhikooli ja gümnaasiumi kõrval „nuusutada” erinevaid erialasid. Jõgevamaal on kaks väga head kutsehariduskooli – nii Luua kui Põltsamaa, kus põhikooli- ja gümnaasiumilastel oleks võimalik katsetada erinevaid alasid, mis pakuvad huvi. Usun, et see suund on Eesti haridussüsteemi tulemas, et lastel oleks võimalik nädalas üheks päevaks või kord kuus nädalaks ära käia, et erinevate elukutsetega tutvuda. Väga vähestel on sünnist saati kindel idee, kelleks saada.
Sakjas: Küsimus on selles, et lastel ei ole põhikooliastmes eriti eeskujusid, mis 15-20 aastat tagasi olid. Iga laps teadis siis, kes on tema iidol, kelle sarnane ta tahaks olla. Põhikooli lõpuks ei ole lapsed kahjuks valmis otsustama ja elukutset valima. Kui seda tehakse, siis vanemate soovitusel, tuttavate juhatusel. Valik on ka raskem, sest elukutseid ja ameteid on hoopis rohkem. Pigem minnakse pärast põhikooli lõpetamist seda teed, et laps läheb kodu lähedale gümnaasiumi, mis on vanemale ka odavam ja turvalisem. Mis edasi saab, otsustatakse juba kolme aasta pärast.
Miks valiku tegemine raskem on? Ega siis juuksuri, traktoristi, ehitaja elukutse ole 20 aasta jooksul kuhugi kadunud.
Morozov: Tänapäeva noorte iidolid asuvad kuskil internetis, mängudes. Laste iidolid pole seotud reaalse töö ja eluga.
Kokk: Tänapäeval on väga vähe neid koole, kus õpilasel oleks kooli juures võimalik näiteks autojuhiload saada. Seda tehakse pärast kooli oma rahakoti peal ja iga aastaga läheb see järjest kallimaks. Palamusel oli meie ajal gümnaasiumis võimalik saada autojuhi- ja traktoristiload. Õpiti lüpsjateks ja tutvuti muudegi elukutsetega.
Kivimurd-Tarelkina: Mustvees sai ka omal ajal gümnaasiumi kõrvalt autojuhiload. Arutasime seda kaks aastat tagasi Mustvee linnavalitsuses ja püüdsime seda võimalust taastada, kuid linnal tõesti ei ole võimalik toetada. Nüüd võimaldame kolmandat aastat autokoolil meie juures koolivaheajal või päeva lõpus tunde läbi viia. Meie gümnaasiumi õpilased, kes soovivad, saavad seda võimalust kasutada.
Milliseid oskusi õpilased kooli kõrvalt veel omandada sooviksid?
Kivimurd-Tarelkina: Meil on olnud jutuks giidindus. Uude õppekavasse toome sisse kodukoha ajaloo, kodukoha kultuuri, rahvapärandi tundmaõppimise nii emakeeles kui võõrkeeles. Oleme ka Luua kooliga rääkinud, et kuna neil koolitatakse loodusretke juhte, siis äkki annab selle baasil välja töötada Mustvee giidi õppeprogrammi.
Kokk: Inimesel on kogu eluks vähemalt ühte oskust vaja – söögi tegemist. Meie koolides on uhked ja moodsad köögid ja samas oleme Jõgevamaal välja andnud pea 200 tervisliku toidu retsepti sisaldava raamatu, mille järgi koolides toitu valmistatakse. Võib-olla peaks kooli kokkadele tegema koolituse, et nad oskaksid lapsi süüa tegema õpetada? Pole vaja suuri kulutusi, et Jõgevamaa lastel oleks üks oskus olemas, mida kogu elu vaja läheb.
Morozov: Minu meelest on õige õpetada lastele elus toimetulemist – söögi tegemist, auto juhtimist. Ühistransporti jääb järjest vähemaks ja töökohad asuvad kodust kaugemal, seega pole auto juhtimise oskus luksus ega lõbuasi, vaid hädavajalik oskus.
Sakjas: Mina ei ole seda meelt, et üldhariduskoolis peaks elukutset õpetama, küll aga mõningaid oskusi. Meie õpetame üheksandas klassis majandusõppe aluseid. Kokandus ja käsitöö on tegelikult õppekavas sees, aga praegune haridussüsteem on ikkagi seda meelt, et gümnaasium peaks noori kõrgkooliks ette valmistama. Üldhariduskoolis autojuhiks õppimine on oskus, aga panna kõik ühte eriala õppima, nagu kunagi tüdrukud õppisid piimandust, see oleks raha raiskamine.
Kokk: Meil on kutsehariduskoolid ja 50 kilomeetri kaugusel Tartu. Kui viia lapsed nädalaks kohale, siis oleks neil võimalik tutvuda kõikide erialadega, et nad saaksid otsustada, milline kõige paremini sobib. Tihtipeale polegi noortel mingeid oskusi. Mõni nädal tagasi rääkisin töötute noorte ees. Neil ei olnud ühtegi oskust, nad lõpetavad kaugõppe teel täiskasvanute gümnaasiumi, kuid tervest sellest kambast oli ainult üks käinud muru niitmas ja oligi kogu tema töökogemus. Kui elad kortermajas, siis noorel ei tekigi töökogemust ega -harjumust.
Sakjas: Üks asi on tööoskus ja teine asi tööharjumus. Pigem me tunneme praegu puudust tööharjumusest, mille laps peaks koolist ja kodust saama. Koolis ei tohi tekitada olukorda, kus laps ei või klassi koristada ega midagi teha.
Kivimurd-Tarelkina: Me õpetame praegu faktipõhiselt. Tunnetuse, mälu, taju arendamiseks tuleb teha rohkem katseid, vaatlusi, et lapsed saaksid proovida, katsuda, kogeda.
Suvel on noortel võimalik tööd nuusutada, minnes õpilasmalevasse.
Kivimurd-Tarelkina: Aga kohti ei ole! Lastel pole suvel mitte midagi teha. Mustvees ei ole ka malevaid.
Kokk: Meil on ajakirjanduse kaudu sotsiaalseid töökohti halvustatud. Lapsi võiks kasutada parkide, teeäärte korrastamisel. Me anname selle töö konkursiga firmadele teha, samas on meil igas vallas kool ja lasteaed, kus lapsed väga hea meelega selle töö ise ära teeksid, kui anda neile vahendid ja rahasumma. See on ju seesama raha, mille me nagunii ära jagame.
Kas lapsed tuleksid sellise algatusega kaasa?
Sakjas: Kindlasti!
Kivimurd-Tarelkina: Teeme ära-kampaaniate käigus on koolilapsed tööd teinud: koristanud tänavaid, korrastanud kooli territooriumi, otsinud üles sellised kohad, mida pole ise märganud. Nad on nii aktiivsed, et sel aastal me tänasime poisse, kes vahest pole koolis oma hea käitumisega silma paistnud, aga nad on niivõrd tublid töömehed, et ka õpetajad vaatasid neile teise pilguga.
Morozov: Kohalikud marjakasvatajad, kes saaksid malevalapsi tööle võtta, kurdavad, et linnast tulevale lapsele on keeruline selgeks teha, et mari on väga väärtuslik, et ei tohi trampida, sõtkuda. Marjakasvatajad on pigem õpilasmalevast loobunud ja kasutavad kohalikku tööjõudu.
Kokk: Soomes on teede ääres näha silte: järgmised viis kilomeetrit hoiab korras see või teine kool. Teeääred on firmade ja MTÜde vahel ära jaotatud, nad ise tahavad, et see oleks puhas. Meil on lapsi ja vanemaid inimesi, töötuid, kes tahaksid midagi korda teha, kuid tihti on puudu eestvedajatest.
Sakjas: Kahjuks on seadusandlusega tekitatud olukord, et lapsed justkui ei tohikski tööd teha. Oleme lapsevanemate ja lastega jõudnud kokkuleppele, et kevadel on meil kuues kuni kaheksas klass kaks päeva tööpraktikal, aidates koolimaja ümbrust korda teha, suvel käivad ühe päeva. Pole vastuseisu, kuid ka mitte tormijooksu. Kui meil aga õnnestus kahel aastal teha töö- ja puhkelaager nii, et lapsed said ka väikese tasu, siis oli fantastiline vaadata, kuidas poisid tegid tööd joostes. Küsimus on selles, kust leida tööd. Lapsed on nõus ka väikese taskurahaga.
Küsis ARVED BREIDAKS
