See oli aastal 1894, kui väike Oskar Luts Änkküla kooli esimest kirjatarkust saama läks. 1895. aasta sügisel seadis ta aga oma sammud juba Palamuse kihelkonnakooli, kust sai ainet oma mälestusteraamatuteks ja prototüübid „Kevade“ tegelastele, keda täie õigusega surematuiks nimetada võime.
Meie maakonna koolide esimeste klasside õpilastel on õnn astuda esimesel õppeveerandil korraks nii väikese Oskari kui Arno, Teele ja nende kooliõdede-vendade jälgedesse, proovida, mis tunne on istuda vanaaegses koolipingis ja kui raske on lihtsa sule ja tindi abil tähti maalida. Ka oma lugemisoskust saavad vastsed koolijütsid neid Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis võõrustavatele täiskasvanutele demonstreerida. Ja see oskus on enamasti kiiduväärt. Selge see, et „jätti“ tänapäeva lapsed tundma ei pea, kuid on oma koolitee hakul igapidi terasemad kui nende eakaaslased enam kui sada aastat tagasi — elu on niipalju edenenud.
Lapsed jäävad aga igal ajastul lasteks, olgu nende koolikotis krihvel, sulepea või pastakas, ja kooliajast jäävad helged mälestused alati, olgu sellest möödas kümme, kakskümmend või hoopis rohkem aastaid.
30. september 2010
