Enne, kui jõuab kätte kalendrisuvi ja süüdatakse jaanilõkked, heliseb viimast korda koolikell nii gümnaasiumi- kui põhikoolilõpetajatele.
Just alanud nädalavahetus ja paar jaanieelset päeva on see aeg, mil juuksuritel tööd silmini ja paljudes koduakendes ei kustutata valgust hommikuni, sest peokleit on viimasteks minutiteks nõelasilma kinni jäänud. Lillekauplused varustavad end erilise hoolega. Meie naabruses ülikoolilinnas aga, kus lisaks äsjastele koolijütsidele saavad tähtsa dokumendi pihku need päris-täiskasvanud ehk kõrgkoolide lõpetajad, istuvad lilletädid oma ämbritega kõnniteeveertes lausa koidust loojanguni.
Ikka ja alati on gümnaasiumilõpetajaid teele saates elluastumisest räägitud ja küllap leidub alati päevakangelaste hulgas neid, kes niisugust väljendit sel momendil vaid sõnakõlksuks peavad. Mõne aasta pärast mõistetakse, et nii see ometi oli ja küpsustunnistus tähendab tõepoolest küpsust, eeldab võimet ja vajadust edaspidi ise oma tee valida ja otsused teha.
Tuult tiibadesse kõigile koolilõpetajatele!
18. juuni 2011
