Kui Lutsu “Kevadet” loeme, siis näivad Paunvere kihelkonnakooli poisid-tüdrukud meile tavaliste koolilastena, kellest mõnele rehkendus või “jäti” kirjutamine üle jõu käis, mõni aga jälle alatasa koerust tegi. Tegelikult nähti aga neis, kes omal ajal kihelkonnakooli õppima saadeti, tulevasi külaharitlasi: vallakoolide õpetajaid, vallakirjutajaid jne.
“Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadusega nähti ette kaheastmeline talurahvakoolide võrk. Esimese astme moodustas vallakogukonna ülalpeetav vallakool, mis tuli asutada igas 500 meeshingega vallas, igas vähemalt 2000 meeshingega kihelkonnas tuli aga asutada ulatuslikuma õppekavaga kihelkonnakool,” ütles näituse koostaja, muuseumi teadur Tiina Kivits ja lisas, et kihelkonnakoolis said hariduse enamik vallakirjutajaid, vallakoolide õpetajaid ja teisi maa-ametnikke.
Olenes õpetajast
1874. aasta (Liivimaa) ja 1878. aasta (Eestimaa) kooliseadusega said kihelkonnakoolid ühtse õppeplaani. Selle kohaselt õpetati neis kahe aasta jooksul eesti, saksa ja vene keelt, usuõpetust, arvutamist, geograafiat, ajalugu, maateadust, looduslugu, laulmist ning mitmel pool ka võimlemist ja aiatööd.
“Mõne kihelkonnakooli õppekavast leidsin isegi sõjalise õpetuse,” ütles Tiina Kivits. “Kui põhiained välja arvata, sõltus ainete valikul palju konkreetsest õpetajast.”
Kui kihelkonnakoolide ja elementaarkoolide asutamiskavade väljatöötaja, Tartu ülikooli rektor Georg Friedrich Parrot tegi ettepaneku pidada kihelkonnakoole ülal riigi kulul, siis Liivimaa koolide peavalitsus ja teised instantsid lükkasid selle ettepaneku otsustavalt tagasi. Nii tuligi valdadel, kes oma noori kihelkonnakooli saatsid, nende õppimiskulud suures osas kinni maksta. Kihelkonnakoolide ajajärk lõppes 1920. aastal, mil need “Avalikkude algkoolide seaduse” alusel kõrgemateks algkoolideks muudeti.
Tänapäeva Jõgevamaa territooriumil (see on teatavasti moodustatud kunagise Tartumaa ja Viljandimaa põhjaosast), paiknes omal ajal kaheksa luteriusu kihelkonnakooli: Torma (asutatud 1820), Laiuse (1822), Kodavere (1822), Palamuse (1824), Maarja-Magdaleena (1827), Põltsamaa (1835), Äksi (1852) ja Kursi (1858) kihelkonnakool.
Läheb rändama
“Näituse koostamisel sain küll aluseks võtta mõned uurimused, aga suurem osa materjalist tuli siiski ise arhiividest ja teistest muuseumidest kokku otsida,” ütles Tiina Kivits. “Olen väga tänulik Helma Kaevalile, Andu Uusile, Toivo Õunapuule, Sulev Sovale ja teistele, kes aitasid vajalikke andmeid koguda või nende tõele vastavust kinnitada.”
Tiina Kivitsa poolt kihelkonnakoolide kohta kogutud materjali põhjal kujundati ja lasti trükkida kümme kokkurullitavat stendi. Need moodustavadki põhiosa muuseumi ärklisaali üles pandud näitusest. Paar stendi tutvustavad kihelkonnkoole kui niisuguseid, ülejäänud aga konkreetseid kihelkonnakoole ning nende tuntumaid õppureid ja õpetajaid. Et tegemist on laiemale koduloohuviliste ringile huvi pakkuva ja samas hästi transporditava näitusega, on seda plaanis näidata veel mitmes Jõgevamaa paigas.
Näitus “Kihelkonnakoolid Jõgevamaal”
*Tutvustab kihelkonnakoole üldisemalt ning kaheksat kihelkonnakooli, mis tegutsesid aastatel 1820-1920 praeguse Jõgevamaa piiridesse jääval territooriumil.
*Näituse on koostanud Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi teadur Tiina Kivits ja seda saab samas muuseumis vaadata 31. oktoobrini.
*Näituse koostamist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Palamuse vallavalitsus.
RIINA MÄGI
