Pühapäeval, 15. märtsil peeti Maarja-Magdaleena kiriku pastoraadis emakeelepäeva konverents „Eesti keel ja Piibel”, mille korraldasid Eesti Piibliselts ja EELK Maarja-Magdaleena kogudus.
“Meie keel ja Piibel on väga suures osas seotud, me kipume seda teinekord unustama,” nentis Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Aivo Prükk päeva sisse juhatades. Ühises palves tänati Jumalat, et meil on oma, eesti keel, vaid meile ainuomane aken maailma ja Kõigekõrgema tunnetamiseks.
Meie usuelu, kultuur ja haridus, järelikult ka keel on omavahel tihedalt seotud, üheta ei areneks teised.
Kõiki neid seoseid käsitleti neljas põhjalikus ettekandes, mille jälgimine kujunes köitvaks kollokviumiks, kus üks või teine sõnavõtja või ka keegi kuulajaist mõne olulise seiga välja tõi, huvitava küsimuse esitas.
Esimene tõlge otsustas kirjakeele saatuse
Filosoofiadoktor, Tartu ülikooli Narva kolledži professor Mart Rannut tõi oma ettekande “Eesti kirjakeele kujunemislugu” sissejuhatuses välja fakti, et samas, kui Piiblist on eesti keelde hulgaliselt sõnu laenatud, teadlaste andmeil üle 300, on võetud neid meie keelest ka raamatute raamatusse.
Neid seoseid on uurinud nii Uku Masing kui Paul Ariste.
Anton thor Helle, keda me teame kui esimest Piibli tõlkijat, oli aga tegelikult eelkõige selle suure, aastakümneid kestnud töö ohjaja, tänapäeva mõistes projektijuht. Tõlkijaiks oli arvukas rühm kirikuõpetajaid.
Eestikeelses Piiblis leidub ka sõnu, mida pole otseselt meie keelde tõlgitud, vaid mis on võetud üle kõla järgi. Nii on näiteks keelde tulnud kaost ja segadust märkiv tohuvabohu, ka manna.
Mitmed meie vanasõnadki on pärit Piiblist, näiteks soovitus mitte heita pärleid sigade ette.
Terviklik Piibel ilmus aastal 1739 põhjaeestikeelsena ja just see fakt määras põhjaeesti keele saamise meie kirjakeeleks. Keel, ka jumalasõna keel, on olnud teadagi pidevas muutumises ja arengus. Ja kuigi lihtrahvas loomulikuks pidas, et kirikus teisiti räägiti kui ilmalikus elus ja ka vaimuliku kirjasõna väljendusviis raskesti mõistetav oli, püüti nendegi tekstide ortograafias ja struktuuris järjest rahvalikuma, mõistetavama poole. Seda kurssi on järgmiste tõlgete puhul järjekindlalt hoitud.
Ettekandja tõdemus, et ristiusk oli meie aladel omaks võetud ammu enne ristirüütlite tulekut, murdis nii mõnegi müüdi, mis omal ajal kooliõpikutes dogmadena kirjas olid… On leitud märksa varasemaid tõendeid kristlikest matustest ja jäänuseid pühakirjaraamatutest.
Eks vihja ristiusu varasemale levikule seegi, et meie paganlikud kombed kiriklikega nii kenasti kokku sobisid ja läbi põimunud on!
Seoses sajanditetaguse Põhja- ja Lõuna-Eesti keelevõistluse (või –võitlusega) on aga ehk huvitav pidada meeles fakti, et piir nende kahe keeleala vahel läks enam-vähem täpselt Maarja-Magdaleena kohalt!
Piibliseltsid kui iseolemise algus
Ajaloolane, Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson rääkis Piibli ja vaimuliku kirjanduse levikust Eestis 18. ja 19. sajandil ehk sellest, kelle tarvis ikkagi Piiblit, mis ju põrmugi lihtne lugemisvara polnud, eesti keelde tõlgiti.
Kui see varem oligi pigem n-ö koorekihi ehk mõisnike ja kirikuõpetajate pärusmaa, siis 18. sajandil hakkasid vähehaaval toimuma muutused, kusjuures suurt rolli mängisid siin pietism ja hernhuutlus ehk vennastekoguduse liikumine, kus rõhutati pühakirja lugemise vajalikkust ka kodudes, isiklikku suhet religiooniga. Selles osas tuli appi Eesti Piibliselts, mis loodi aastal 1813 ja millele hakkasid peagi tekkima haru- ja abiseltsid. Need organisatsioonid tegelesid aktiivselt nii Piibli kui selle osade levitamisega. On säilinud teateid ka jumalasõna tasuta jagamisest vaesemale rahvale ning Uue Testamendi laenamisest.
On andmeid, et aastal 1821 saadi vaimuliku kirjasõna müügist 4000 rubla. Umbes samal ajal on tehtud ka statistikat, kui palju on rahvas kulutanud raha Piibli või Uue Testamendi ostmiseks ja kui palju on kulunud viinale. Paraku on kaalukauss tublisti viina poole kaldu olnud…
On selgitatud välja, et 1850.- 1860. aastatel oli igas kolmandas Eestimaa peres olemas kas Piibel, katekismus, jutluseraamat või mõni muu pühakirjaraamat. Siit sai alguse laiem lugemisoskus, huvi ka muu kirjasõna ja hariduse vastu.
Ettekandja rõhutas, et eestlus, meie iseolemise tahe ja eneseteadvus sai aluse piibliseltsides. Vaimuliku kirjanduse levitamisega rahva hulgas võeti vastutus ka väga vaeste ja invaliidide, veerand sajandit Vene kroonut teeninud nekrutite ehk nende eest, kes ühel või teisel moel elu hammasrataste vahele jäänud.
Pühakirja mõistmine ja kasutamine on hariduse ja kultuuri üks osa ning on olnud väga oluline ka rahvuseks kujunemisel.
Esimene ja alatine palve
Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Aivo Prükk oli valinud oma ettekande teemaks Meie Isa palve eestikeelsed tõlked ja käsitles seda mitte üksnes kui keelelist, vaid ka kui sügavalt filosoofilist küsimust.
Tegemist on Jeesuse enese õpetatud palvega, see on esimene, alatine ja ühtne palve kõigi kristlaste jaoks. Teisi keeli kõnelevate kristlastega koos palvetades on pandud tähele, et rütm on sellel palvel kõigis keeltes sama.
Ka vanim eestikeelne säilinud vaimulik tekst, Kullamaa katekismus aastast 1535, sisaldab Meie Isa palvet.
Seoses sellega, et Luuka ja Matteuse evangeeliumis on sõnastused erinevad, on tekkinud kahetimõistmisi ka tõlkes ja tõlgenduses. Olgu näiteks toodud lause: “Ära saada meid kiusatusse…”
Miks peaks Jumal meid kiusatusse saatma? Ehk oleks antud juhul mõttekas asendada sõna kiusatus katsumusega?
Kas igapäevase leiva all tuleks mõelda homse päeva leiba või tulevast, taevast leiba…?
Tõlgendusvõimalusi on mitmeid. Aga iga keel avab oma maailma, ka teine sõnastus võiks avada teise maailma, võimaldada teistsugust lähenemist. Kui jumalasõna keel on aastasadade jooksul muutunud nagu kogu meie keel, siis võiks ju muutuda ja areneda ka selle esimese palve keel, oli ettekandja sõnum.
Kristlus eestlaste südameisse
Vennastekoguduse liikumisest rääkis EELK Keila Miikaeli koguduse õpetaja Marek Roots, kes on Eesti Evangeelse Vennastekoguduse eestseisuse liige.
Põhinedes luterliku kirikuga samadel õpetuslikel alustel, oli ja on Vennastekoguduse põhimõte tuua usk ja Jumal igaüheni, aktiviseerida ja julgustada iga koguduseliiget jumalasõna lugema ja tõlgendama. Liikumine jõudis meile 1729. aastal ja kõigepealt Lõuna-Eestisse Urvaste kihelkonda, seejärel Kanepisse, Võndu ja mujale ning sai maarahva hulgas üsna kiiresti populaarseks. Üks selle usuliikumise sümboleid on Petlemma ehk Taaveti täht, mis on siiani Kanepi kiriku torni tipus ja seda motiivi on kasutatud palju ka Võnnu kiriku sisekujunduses. Ilmselt oli just osaduse põhimõte see, mis lihtrahvast vennaste juurde tõi. Nii jõudis kristlus igaühe südamesse. Iga koguduse lihtliige võis jutlustada, lugeda ja seletada pühakirja, teha misjonitööd. 19. sajandil, kui Eesti- ja Liivimaal oli vennasteliikumise kõrgaeg, oli koguduseliikmeid üle 1500 ja ehitati kümneid palvemaju. Eesotsas olid peamiselt koolmeistrid ja köstrid.
20. sajandil hakkas liikumine meil vähehaaval hääbuma. Mitmel pool olid ka luteri kirikuõpetajad sellise usukäsitluse vastu.
Eesti riigi esimesel iseseisvusperioodil jäid nõrgemaks kontaktid Saksamaaga, kust esimesed misjonärid omal ajal meile tulid. Liikumise hääbumise üheks põhjuseks peetakse asjaolu, et Eestis ei kujunenud siiski välja oma haritud liidreid.
Praeguseks on meil vaid üheksa tegutsevat vennastekoguduse palvemaja.
Vennastekoguduse liikumine õhutas huvi hariduse vastu ja oli seega tõukejõuks ka rahva eneseteadvuse kasvule.
Meie keelele ja vaimulikule kirjasõnale pühendatud päev jätkus jumalateenistusega, kus jutlustas Marek Roots. Maarja-Magdaleena pastoraadimajas oli samas majas tegutseva raamatukogu juhataja Kaie Põdra abiga välja pandud näitus vaimulikust kirjavarast, kus ei puudunud ka rariteetsed, mitme sajandi vanused raamatute raamatud.
Konverentsi kordaminekuks antud abi eest on õpetaja Aivo Prükk väga tänulik Kaie Põdrale ja Maarja rahvamaja juhatajale Tiia Pärtelpojale, samuti vabatahtlikele, kes konverentsi ettevalmistustel ja läbiviimisel osalesid.
*Piibel (kreeka k biblia – raamatud, kirjarullid) on sündinud Lähis-Idas, muistse Iisraeli rahva hulgas ja esimeste kristlike koguduste keskel.
Piibli raamatud on kirja pannud umbes nelikümmend autorit rohkem kui tuhande aasta jooksul.
*Esimene eestikeelne piiblitõlge nägi trükivalgust aastal 1686. *See oli lõunaeestikeelne Wastne Testament. 1715 ilmus põhjaeestikeelne Uus Testament.
*Terviklik Piibel ilmus aastal 1739 põhjaeestikeelsena. See otsustas põhjaeesti keele saamise meie kirjakeeleks.
KAIE NÕLVAK
