Jõuluõhtul lähevad kirikusse väga paljud. Ka need, kes seal tavaliselt ei käi. Selleks ajaks, kui kohale jõuame, hakkab juba pimedaks minema. Eestimaa talvel on napid päevad.
Mis Sa arvad, kui läheme ja paneme kohe küünlad surnuaeda ära? Küünlad palvetavad meie eest – oleme siis siin või teises ilmas.
Aga haudu on palju. Küünlasüütajaid jääb aastatega üha vähemaks, hauakääpaid tuleb juurde.
Ja iga ainumas kord teeb see valu.
Näe, see katkise ristiga haud on vanavanavanaisa Thomas Alofi oma. Siin on tädi Elna, siin tädi Helju ja onu Uno, siin on onu Raul, siin Lõuka-tädi ja -onu, siin Leesmaa-ema ja -isa, siin papa ja mamma ja Märt. Sellest sügisest Riho ka.
Oot … Küll ma leian selle rätiku … Kohe-kohe pühin silmad ära. Kohe … Palun vaata, et see küünal ka põlema jääks.
Tegelikult ei talu ma üldse pühasid. Just sellepärast, et ma ei tule endaga siis toime. Jah, ma tean, et hauad ütlevad elavatele, et elage oma elu inimestele enda kõrval, märgake üksteist ja usaldage äratundmisi. Ütlevad sedagi, et on imeline jõuluöö, aga …
Üks neist, keda läbi elu olen armastanud, ütles kord, et kui me kedagi armastame, ei unusta me teda ilmaski. Me lepime küll kaotusega, me võime sellest isegi midagi õppida, kuid me oleme selle läbi täielikult muutunud ja kogu meie elu on saanud teistsuguseks. Aastate möödudeski aga võime igatseda teda täpselt samamoodi ja sama palju kui päeval, mil ta meilt võeti. Jutt Jumala tahtest teeb siis nii haiget, et palvetamine tundub üle jõu käivalt raske.
Kõik inimesed, olulised ja armsad, kes siia täna ei mahu, tunduvad nii kaugel ja igatsus nende järele …
Jaa, muidugi ma palvetan, et neil oleks korras ja hästi. Ja et nende südames oleks rahu.
Mis Sa arvad, kas on? Enamasti ei ole ju, kui just Tema seal ülal …
Sellepärast ma ei talugi pühasid. Aga püüan, vapralt.
Las ma olen nüüd natuke aega vaikselt. Seisan siin.
Mine vaata, sealt kirikuaiast edasi on meri, mida sa oled alati metsa tagant näha tahtnud …
Mõtlengi nagu ta oleks osa sinust ja sina temast ka. Seepärast need põlenud küünlajupid seal rannal…
Coelho kirjutab umbes nii: pangem tähele, mida laps meie südames räägib. Ärgem tundkem tema pärast häbi. Ärgem laskem tal hirmu tunda, sest ta on üksi ja teda ei kuulata peaaegu kunagi.
Laskem sel lapsel meie elu ohjad mõnikord enda kätte võtta. Laps teab, et kõik päevad on isemoodi.
Laskem tal jälle tunda, et teda armastatakse. Olgem selle lapse meele järele – isegi kui see tähendab, et tuleb käituda teistmoodi, kui oleme harjunud, ja isegi kui see teiste meelest tobe tundub.
Inimlik tarkus on Jumala silmis hullus.
Hea küll. Lähme pealegi kirikusse ja aitame Hiljal lühtri küünlad põlema panna. Ta on selle pühakoja hea ingel, kes siin kogu aeg toimetab. Eestimaal ei ole teist sellist töötavat kirikut, kus puuduks elekter. Õnneks. See teebki jõuluõhtu siin selliseks nagu PÄRIS.
Muidugi on pime lugeda ja silm ei seleta, mis noodireal või kus …
Harmooniumi viisime ära, sest ta ei kannatanud niiskust välja. Nüüd on see patareidega pill. Ju ta peab aitama.
Oh, need lühtri küünlad kipuvad ikka tilkuma. Säti, palun, seda vasakpoolset seal natuke veel. Ei tea, kuidas nad küll vanasti said?
Varsti tuleb õpetaja. Tal on see teenistus kolmas. Viiest.
Siia ettepoole võiks istuda, sest täna tulevad kõik kohad täis ja mõned seisavad ka. Tagant siis hästi ei näe. Aga Jumala inimeseks saamise lugu kuuleb kindlasti. Nagu iga kord. Nii läheb tasapisi raskus meelest.
Ja siis ei teagi rohkem tahta.
Vist.
iii
KADRI PULK
