Ehkki viimastel kuudel on tööpuudus Eestis jõudsalt vähenenud, pole majandussurutis kaugeltki läbi. Paljudel peredel on raske ots otsaga kokku tulla. Riik ei saa nende muredele selga keerata, vaid peab üritama neid aidata. Üheks võimaluseks seda teha on panna piir kütte- ja veehindade kontrollimatule kasvule.
Ühelt poolt pärsivad põhjendamatult kõrged kommunaalteenuste hinnad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad perspektiivis makromajandusliku keskkonna taastumist. Teisalt avaldab universaalteenuste põhjendamatu hinnakujundus kodutarbijatele tugevat negatiivset mõju. Statistika järgi on tunduvalt kasvanud kodutarbijatest kommunaalteenuste võlgnike arv ja seoses kütteperioodi algusega tõuseb see aastavahetuseks kahjuks ilmselt veelgi. Iseäranis on riskigrupiks pensionärid, paljulapselised pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised vähekindlustatud elanikkonnagrupid.
Sellel taustal tuleb küsida, kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on tõesti paratamatus? Tegelikult mitte. Praegused seadused ei taga tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest piisavat kaitset. Sama arvab ka eelmine
õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis oma ülevaates parlamendile, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitset. Ka konkurentsiamet on sel aastal tuvastanud, et kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerivad seaduse mehhanismid on ebapiisavad. Tallinna Vee ebaõiglase hinnakujunduse vastu on protesteerinud ka praegune õiguskantsler, vastupidisel arvamusel on antud küsimuses vaid keskerakondlik-sotsiaaldemokraatlik Tallinna linnavalitsus. Samas on Tallinna Vee kasumlikkus isegi Euroopa taustal pretsedenditu, ületades kolmekordselt tavapäraselt lubatud tulukuse, mis läbi kõrgete hindade võetakse tarbijate taskust. Samas maksab ettevõte dividendideks 500 miljonit krooni.
Just monopolide ohjeldamiseks andsid Isamaa ja Res Publica Liit, Reformierakond ja Rohelised Riigikogu menetlusse seaduse, mis peaks aitama sundida monopoolseid ettevõtteid senisest rohkem tarbijate huvidega arvestama. Praeguses olukorras on koduomanikud sisuliselt kaitsetud ja monopoolsete ettevõtete hinnakujundus sõltub paljuski ettevõtte enda kasumitaotlustest. See peab lõppema. Konkurentsiametile tuleb anda monopolide ohjeldamiseks oluliselt suuremad õigused. Kui konkurentsiamet või kohalik omavalitsus kooskõlastaksid vee-ettevõtjatega hindu ning soojahindu kontrolliks tootmismahtudest sõltumata konkurentsiamet, siis oleks võimalik kontrollida, kuivõrd põhjendatud on ühe või teise ettevõtte kasumlikkuse määr, ning seda vajadusel piirata.
Mida konkreetselt selle seaduse vastuvõtmine kaasa toob? Esiteks selle, et Tallinnas ja ilmselt mitmel pool mujalgi jääb ära 2011. aasta 1. jaanuariks plaanitud hinnatõus. Paari aasta jooksul on oodata veehinna alanemist kümmekonna protsendi võrra. Soojusenergia osas tähendab see seda, et ebaefektiivse süsteemi võrgu omanik (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva, jt kus kasutatakse katlamajas gaasi) ei saa enam istuda, käed rüpes. Konkurentsiametil on õigus nõuda konkursi korraldamist, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on sellega võimalik saavutada soojahinna langus 15-20 protsenti.
iii
MART LAAR, IRLi esimees
