Aeg, mil Eesti ja Läti elanikkonnast moodustasid iga aastaga üha suurema osa vene emakeelega inimesed, polnud kuigi ammu. Iga uus nn üleliiduline tööstusobjekt tähendas järjekordset migratsioonilainet. Kui meil poleks õnnestunud seisata fosforiidikaevandusi, oleks tekkinud tõsine oht jääda omal maal vähemuseks. Iseseisvumine seiskas massilise immigratsiooni, kuid selle tagajärgedega tuleb tegelda veel pikka aega. Sest nii arvuka võõrkeelse ja tihti ka põlisrahvast hoopis erineva vaimse orientatsiooniga inimhulga edukas lõimimine lihtsalt nõuab aega. Milline oleks Eesti ja Läti olukord, kui meil ei oleks õnnestunud iseseisvuda, näeme tänases Tiibetis.
Hiljuti tunnistasid isegi Hiina võimud mokaotsast hiinlaste massilisest Tiibetisse siirdumisest tulenevaid probleeme. Septembri alguses Lhasas toimunud valitsuse korraldatud konverentsil rääkis Tiibeti Autonoomse Regiooni Kommunistliku Partei esimese sekretäri asetäitja Zhang Yijiong, et hiinlastest migrant-töölised põhjustavad probleeme, mis on muutunud teravamaks pärast Qinghai-Tiibeti raudtee valmimist. Ta möönis koguni, et taoline massiline sisseränne kujutab endast Hiinale julgeolekuriski, sest provotseerib tiibetlasi vastuhakule.
Taoline avameelsus on siiski harukordne. Tavaliselt ei tunnista Hiina võimud kolonisatsiooni ega sellest põhjustatud probleeme. Rahva rahulolematuse taga väidetakse olevat “dalai-kliki” sepitsused ja kurjad välisjõud. Tavapärane vastus tiibetlaste rahulolematusele on seega üha uued repressioonid. Muu hulgas rajatakse otse kloostritesse aina uusi politseijaoskondi ja üha uued kinnipidamisasutused täituvad järjest uute poliitvangidega. Võimud ei kõhkle relvastamata rahva vastu ka tulirelvi kasutamast.
Mõnedki võimukandjad eitavad hiinlaste massilist migratsiooni Tiibetisse. Ametlikud arvud ei ole avalikult kättesaadavad. Tegelikult pole üheselt selge, kas võimudel endilgi on täielik ülevaade olemas. Migreerumist Tiibetisse julgustatakse Lääne Arendamise Strateegia raames. See poliitika erineb oluliselt administratiivsetest piirangutest, millega Hiinas üldiselt inimeste elukohavahetust reguleeritakse.
Tiibetlaste hirm, et uus raudtee põhjustab “uue Hiina invasiooni”, on ilmselgelt põhjendatud. Esimese tööaastaga on mööda raudteed Tiibetisse saabunud poolteist miljonit reisijat, kellest enamiku moodustavad sissesõitvad töölised ja ärimehed. Tiibeti ajaloolises pealinnas Lhasas tunnevad tiibetlased end järjest enam tõrjututena.
Ka eelnimetatud konverentsil tehtud tavapärasemast avameelsema ülestunnistuse järeldusena ei pakutud hiinlaste sisserännu peatamist ega isegi mitte selle tiibetlastele avaldava negatiivse mõju leevendamist, vaid keskenduti vajadusele pakkuda sisserännanud tööjõule paremaid elutingimusi. Rõhutati sisserännanud tööjõu tähtsust Tiibeti majanduslikus arengus ning rahumeelse ja harmoonilise Tiibeti ehitamisel.
Praeguseks on ka Hiina ametlik meedia tunnistanud, et Lhasas on juba üle poole rahvastikust hiinlased. Selle tõttu on kujunenud olukord, kus Lhasas on hiina keel ärikeelena tiibeti keele praktiliselt välja tõrjunud. See loob omakorda Hiina päritolu töölistele tööjõuturul põlistiibetlastega võrreldes eelise. Uus raudtee on toomas sadu tuhandeid hiinlasi, keda reeglina ootavad ees paremad töökohad, kui põlisrahva esindajad loota võivad.
iii
ALEKSEI LOTMAN, Riigikogu Tiibeti toetusrühma esimees, Erakond Eestimaa Rohelised
