Aastavahetusel Kölnis ahistamise üle elanud naiste juhtum on toonud taas rändekriisitemaatika rambivalgusse. Või peaks ütlema, et õigemini on toonud veelgi tugevamalt rambivalgusse, sest teema pole õieti päevakorralt kadunudki.
Ma olen ka käinud Kölnis ammu ehk Euroopa Liidu tippkohtumisel 1999. aastal. Siis oli Köln nagu rindelinn – üle Saksamaa oli kokku aetud 12 000 politseinikku ning kesklinnas võis igal sammul kohata tõkendeid ja piiranguid. Meenutagem, et see oli veel siis, kui Euroopa Liidus oli 15 liikmesriiki. Mis juhtunuks, kui kohal oleks olnud praegused 28 liikmesriiki? Igal juhul poleks kellelgi toona tulnud isegi pähe mõtet ahistamisest, sest võimalik pahategija oleks maandunud kohe trellide taha. Saksa kord selle sõna parimas tähenduses.
Samasuguseid rünnakuid teisteski riikides
Nüüdseks on siis olud muutunud ja praeguseks on Saksa politsei saanud teated enam kui 500 ahistamisjuhtumist, milles Kölni naised süüdistavad peamiselt Põhja-Aafrika päritolu mehi ehk sisserändajad. Asi ei piirdunud paraku üksnes Kölniga – samasuguseid rünnakuid on täheldatud veel Rootsis, Soomes ja Šveitsis. Tegemist on niisiis üle-euroopalise nähtusega ja võib kurvastusega eeldada, et ahistamisjuhtumid ei jää ilmselt viimaseks.
Mis täpselt juhtus, seda on esialgu vara öelda. Las Saksa politsei uurib asja ja igasuguseid loosungeid ja silte on vara kleepida. Rändepoliitikaga on loomulikult asi seotud, kuid kellel ja kui palju lasub juhtunus süüd, see on küll lahtine. Loomulikult tuleb karistada ahistajaid, kuid samas tuleb ka küsida, miks Saksa politsei ohuanalüüs nii palju pettis, et naised sattusid meeste vägivalla ohvreiks. Süü veeretamine kuidagi naistele enestele on absurdne ja kurb. Ohver ei ole kuriteos süüdi.
Ent Kölni juhtumis peitub suurem vastuolu. Nimelt põrkuvad ahistamisdraamas Euroopa sallivuse ja naiste võrdsuse ideoloogia. Multikultuursuse- ja immigratsioonivastased on Euroopa Liitu ja selle liikmesriike juba kaua kritiseerinud selle eest, et asju ei nimetata õigete nimedega ja põgenike suhtes midagi ette ei võeta. Euroopa on soovinud ajaloolistel põhjustel sildistamist ehk teistsuguste inimeste halvustamist vältida, see on aga mitmel juhul viinud põgenikega seotud probleemide ignoreerimiseni. See omakorda on andnud poliitimaastiku äärealasid esindavatele liikumistele põhjust peavooluparteisid kritiseerida. Ka praegu on Saksamaal kõlanud üleskutsed ja manitsused mitte lasta immigratsioonivastastel Kölni juhtumit enda huvides ära kasutada.
Naistevastastel kuritegudel eriline tähendus
Ent sama tugevalt, kui on sallivuse ideoloogia juurdunud eurooplaste teadvusse, on seda ka võrdse ühiskonna idee. Selle hulka kuulub põhimõte, et mehed ja naised on võrdsed ja et naistevastastel kuritegudel on seega eriline tähendus. Tahab ju tänapäeva Euroopa öelda lahti macho-kultuurist, mis võib äärmusteni laskudes kalduda militarismi ja sealt edasi on vaid samm sõjani. Naiste õigused, mis esindavad Euroopa pehmeid väärtusi, on suure tähelepanu all. Siia kuuluvad soolise palgalõhe, aga ka näiteks perevägivallaga seotud küsimused.
Lisan veel kurva meeldetuletuse ajaloost. Kölnist mitte väga kaugel asub Bonn, mis oli külma sõja ajal Lääne-Saksa Liitvabariigi pealinn. Seal asub ajaloomuuseum, kus igasuguse valehäbita on räägitud ka kahest miljonist saksa naisest, kes sattusid punaarmeelaste vägistamise ohvriks 1945. aastal. Poleks põhjust imestada, kui aastavahetuse Köln taaskäivitas saksa naiste seas teise maailmasõjaga seotud ajaloolised hirmud.
Aga macho-kultuur on levinud Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Naise seisund neis ühiskondades on karjuvalt erinev Euroopa omast. Euroopa ja lääs laiemalt on pidanud araabia riikidele ka loenguid naiste õigusest, kuid enamasti on need jäänud vaid loenguteks. Pole ka üheselt selge, kas kõik araabia naised soovivad elada Euroopa kombel, sestap ei saa araabia macholikkust mõõta üksnes lääne vaatevinklist.
Probleemid tekivad siis, kui need kaks maailma kokku puutuvad. Moslemitest sisserändajad ei taju viibimist võõras kultuuriruumis. Seni olid nad saanud küllalt vabalt talitada, kuid Kölni ahistamisjuhtumis ületasid nad teatud piiri, minnes risti vastu Euroopa alusväärtustele. Ka Euroopa meestel olnuks õigus küsida, miks pigistatakse moslemite puhul silm kinni, aga kõikide ülejäänute puhul jälgitakse kiivalt – õigusega muidugi – , et naiste positsioon ühiskonnas oleks võrdne meestega. Ka Ida-Euroopa on kuulanud loenguid, kuidas siinne ühiskond ei taga naistele piisavalt õigusi.
Seekord siiski silma kinni ei pigistata
Tundub siiski, et seekord silma kinni ei pigistata. Saksamaa kantsler Angela Merkel on pidanud võimalikuks, et ahistamises süüdi jäänud saadetakse riigist välja. Kui osutub tõeks Saksa justiitsministri Heiko Maasi avaldus, mille järgi olid rünnakud planeeritud, võivad karistused tulla veelgi karmimad.
Kui Saksamaa suudab välja selgitada süüdlased ja neid ka karistada, on lootust, et pahategusid planeerivad sisserändajad on saanud selge sõnumi. Sest tulles tagasi artikli algusse – jutt ei käi ju ainult Kölnist. Jutt on tegelikult sellest, et moslemitest mehed vaatavad tihtipeale naistele kui omandile. See peab lõppema. Kuid samas, andes endale aru, et ma ei ole nüüd väga populaarne, ei saa üldistada. Kõik Euroopa moslemid ei pea naisi omandiks ega ahista neid.
2015. aasta algas veresaunaga Pariisis Charlie Hebdo toimetuse vastu. 2016. aasta algas massilise naiste ahistamisega Kölnis. Prantsusmaa on 2015. aastaga palju muutunud ja ilmselt muutub ka Saksamaa. Millises suunas, see on raske küsimus, sest seni oleme näinud nii migratsiooni vastaste kui ka selle toetajate meeleavaldusi. Kuid ülima tõenäosusega karmistub rändepoliitika nii Saksamaal kui ka ülejäänud Euroopas.
ERKKI BAHOVSKI
