2011. aasta rahvaloenduse ning sotsiaalstatistika andmed näitavad, et peaaegu iga kolmas Eesti leibkond kasvatab oma tarbeks põllu- või aiasaadusi.
Seega on meil 2010. aasta põllumajandusloendusel loendatud ligi 20 000 põllumajanduslikule majapidamisele lisaks ligikaudu 175 000 põllumajanduslikku kodumajapidamist, kus samuti mingil määral puu- ja köögivilja ning muudki oma pere jaoks tarvilikku kasvatatakse. Põllumajanduslikus kodumajapidamises on põllumajandusmaad alla ühe hektari ja saadusi toodetakse põhiliselt oma tarbeks.
Kui Statistikaameti andmetel paistis 2000. aastate alguses kodumajapidamiste arv kahanevat eriti hoogsalt, siis arvu mõningane suurenemine pärast 2004. aastat lubab arvata, et tegemist on kriisiaastate mõjuga ja majanduslik ebakindlus on taas suurendanud huvi oma tarbeks aiasaadusi kasvatada. Ootuspäraselt tegelevad aiapidamisega enam maapiirkonnas (külades ja alevikes) elavad leibkonnad, kellest umbes pooltel on aiamaa või mõned koduloomad. Samas tegeleb aiapidamisega ka umbes iga viies linnalises asulas elav leibkond. Kui muru ja lillepeenarde olemasolu ei loeta põllumajanduslikuks tegevuseks, siis viljapuid ja marjapõõsaid omav leibkond liigitub juba aiapidajaks.
Kodumajapidamiste rohumaa pind on 2001. aastaga võrreldes vähenenud rohkem kui neli korda. Ligi kaks korda on vähenenud ka kartuli ning viljapuu- ja marjaaedade pind. Samal ajal on pisut suurenenud nii katmik- kui ka avamaaköögivilja ning maasikate ja muude kultuuride pind. Paistab, et vähemaks on jäänud just nende kultuuride all olevat maad, mille harimiseks on tarvis masinaid. Pinnad vähenevad selliseks, et neid on jõukohane harida väiksemate aiamasinatega või lausa ilma eriseadmeteta. See, et vähemaks on jäänud viljapuu- ja marjaaedu, näitab, et vanade väljalangevate viljapuude ja marjapõõsaste asemele sageli enam uusi ei istutata.
Kui rohumaad oma loomade tarbeks omab ainult viis protsenti põllumajanduslikest kodumajapidamistest, siis viljapuu- ja marjaaed on peaaegu neil kõigil (98 protsenti). Rohkem kui pooled põllumajanduslikud kodumajapidamised kasvatavad oma tarbeks kartulit ja veel enamal on köögivilja või maasikaid avamaal või kasvuhoonetes. Avamaaköögivilja ja maasikaid kasvatatakse keskmiselt 77 m2-l, kartulit keskmiselt 182 m2-l ja kasvuhoone on keskmiselt ligi
Kuigi kodumajapidamiste kasutuses olev põllumajandusmaa moodustab Eesti kogu põllumajandusmaast vaid 0,9% (2001. aastal 2,1 protsenti), siis näiteks aiakultuuride ja kartuli kasvatamisel on kodumajapidamiste osatähtsus märkimisväärne. Pinna järgi arvestatuna on kodumajapidamistes isegi rohkem kui 80 protsenti kogu Eesti katmikköögiviljast, peaaegu pool puuviljadest ja marjadest, 36 protsenti avamaaköögiviljast ja maasikatest ning 23 protsenti kartulist. See näitab, et vähemalt suveperioodil on kolmandikul leibkondadest mitmeid aiasaadusi ja kartulit omast käest võtta.
Erinevalt taimekasvatusest on loomakasvatuses kodumajapidamistel oluline osa vaid mesinduses: 43 protsenti mesilasperedest peetakse kodumajapidamistes. Kodumajapidamiste lindude ja muude loomade osatähtsus on väga väike — kodumajapidamistes on kuus protsenti lindude, viis protsenti lammaste ja kitsede ning 0,5 protsenti veiste ja 0,1 protsenti sigade üldarvust.
Kokkuvõtteks saab öelda seda, et kuigi 175 000 põllumajandusliku kodumajapidamise kasutuses on vaid 0,9 protsenti kogu Eesti põllumajandusmaast, kasvatavad nad olulise osa esmatähtsatest töötlemata tarbitavatest põllumajandussaadustest nagu kartul, köögivili ja puuviljad-marjad. Seda toodangut me turul ega kauplustes ei näe, see jõuab toidulauale otse aiast. Oma tarbeks põllumajandussaaduste kasvatamine annab ilmselt päris paljudele võimaluse toidukuludelt kokku hoida. See pakub ka võimalust õunapuude varjus grillida ja kõrvalasuvast peenrast rohelist juurde võtta, värskes õhus tegutseda või lastele looduslähedust õpetada.
i
EVE VALDVEE, Statistikaameti projektijuht, ANDRES KLAUS, Statistikaameti juhtivstatistik
