Jõgeva linnaraamatukogus töötavat Tea Lalli on saatnud viimasel ajal edu koguni kahel romaanivõistlusel. Esikromaan “Katki”, mis sai kirjastuse Tänapäev korraldatud võistlusel kolmanda koha, jõudis ilmuda juba möödunud suvel, nüüd on lugejale kättesaadav ka kirjanike liidu romaanivõistlusel ära märgitud “Ära armasta mind enam”.
Romaani pealkirjaks oleva lause ütleb romaani üks tegelane, joodikust rongaema, oma tütrele Tuulele ja sellel on saatuslikud tagajärjed. Tõsi, Tuule vabasurma minekul on rohkem põhjusi, ent otsustava tõuke annab siiski see lause, mis purustab Tuule usu sellesse, et ema võiks kunagi muutuda.
“Ära armasta mind enam” kõneleb kolmest teismelisest, kellel tuleb enneaegu täiskasvanuks saada, sest nende vanem(ad) on ühel või teisel viisil kaotanud reaalsustaju ning ühes sellega vastutusvõime oma tegude eest. Ning loomulikult on kannatajateks lapsed.
Loo minategelase Gaili (selguse mõttes olgu öeldud, et Gail on poiss) vanemad on poja teada mõlemad Soomes tööl. Ent peatselt selgub, et ema on seal tegelikult vaid lõbutsenud ja isa teenitud raha tuulde lennutanud. Ema süüdimatust käitumisest põhjustatud finantskatastroof viib isa lahkumiseni pere juurest. Gaili klassiõe Ülase vanemadki on lahku läinud ja ema halenaljakad katsed isaga lepitust otsida peletavad tüdruku aeg-ajalt kodust eemale. Gaili teine klassiõde Tuule on aga väikesest peale vanaema kasvatada olnud, sest joodikust emast pole olnud tema eest hoolitsejat. Siis aga sureb vanaema ootamatult ning Tuule püüab teha kõik endast oleneva, et mitte lastekodusse sattuda.
Jälle vana maja
Niisiis: Gail, Ülane ja Tuule peavad kuidagi hakkama saama nähtusega, mille koondnimetus on “hull perekond”. Koolis nimetatakse neid pisut halvustavalt friikideks, sest kolmik asub justkui väljaspool seltskonnas välja kujunenud käitumisreegleid, ent tegelikult on nad üksteisele keeruliseks kiskunud elurajal lihtsalt toeks.
Tea Lall on oma teisele romaanile leidnud huvitava ülesehituse: igas peatükis on sündmustik edasi antud ühe tegelase, kas Gaili, Ülase või Tuule pilgu läbi. See ei kisu teost “harali”, küll aga annab loo edenemise tempole justkui vunki juurde. Ja nagu esikromaanis “Katki”, figureerib ka Tea teises raamatus üks vana maja, millest saab justkui teose kõrvaltegelane. Sedakorda pole see metsatalu, vaid raudtee äärsel tühermaal seisev räämas tööstushoone, kus Gail, Ülane ja Tuule aeg-ajalt kolamas käivad ning kus hakkab juhtuma natuke salapäraseid, aga lõpuks ka saatuslikke sündmusi.
Juba “Katki” puhul võisime kogeda, et jutustada ja sündmustikku edasi viia oskab Tea Lall suurepäraselt. “Ära armasta mind enam” lugemine edeneb veelgi jõudsamalt. Et lugu on ka suhteliselt lühike (mahub illustratsioonideta raamatus ära 128 leheküljele), siis võib selle n-ö ühe hingetõmbega läbi lugeda, nagu mõned kuuldavasti on teinudki.
Ka loo kirjapanekuks kulus Teal vaid paar nädalat.
“Kui idee on peas valmis küpsenud, siis võtab loo kirjapanek tõesti suhteliselt vähe aega,” ütles Tea Lall ja lisas, et näeb kirjutatavat lugu silme ees justkui filmi. Samas ei tähenda see seda, et ta lugu alati selle loogilises järjestuses kirjutaks. Võib juhtuda ka nii, et ühel päeval paneb ta kirja alguse, teisel päeval lõpu ning kolmandal päeval asub vahepealset osa täitma.
Tead ajendas romaani “Ära armasta mind enam” kirjutama kaks asjaolu. Esiteks vaevab teda see, et Eestis on palju peresid, kes majanduslikult toime ei tule. Nii mõnedki hätta sattunud ei taha aga tõele näkku vaadata ning otsivad vabandusi, mitte toimivaid lahendusi.
Pole juhukülaline
Teiseks tahtis Tea proovida, kas temavanune inimene suudab kirjutada noortest ja noortele nii, et see neile ka korda läheks. Tõsi, tänapäeva teismeliste sõnavara räigema osaga ei suutnud ta ka parema tahtmise juures kaasa minna.
“See pole mulle omane ja usun, et mõtte saab ka ilma selleta edasi anda,” ütles Tea ja lisas, et tore oleks, kui noored tema raamatu omaks võtaksid. Võib-olla oskaksid nad siis tulevikus natuke teistsuguse olemisega koolikaaslasi paremini mõista.
Ka Tea enda teismeline poeg luges raamatu läbi ja konstateeris, et normaalne. Mida iganes see siis temavanuste kõnepruugis tähendab. Tea kolleeg Piret Kiisler avaldanud aga arvmust, et “Ära armasta mind enam” võiks kooli soovitusliku kirjanduse nimekirjas olla.
Tea teise romaani andis välja kirjastus Fantaasia. Selle juht ja omanik Eva Luts oli kirjanike liidu romaanivõistluse žüriis ja talle meeldis Tea tekst niivõrd, et ta soovis selle raamatuna välja anda. Eva Luts tegi ära ka toimetajatöö, aga suuri parandusi ta tegelikult ei teinudki.
Esitleda pole Tea oma uut romaani veel jõudnud, aga ta ka ei kiirusta sellega.
“Kõigepealt peab inimestele natuke aega andma raamatut lugeda, siis on meil huvitavam omavahel vestelda,” arvas Tea.
Nüüd, pärast kahe romaani ilmumist, võib kindlalt öelda, et Tea Lall pole juhukülaline eesti kirjandusmaastikul, vaid ta on tulnud, et jääda.
“Mingi kirjanduslik tekst on mul kogu aeg teoksil, aga vahel jääb lugu mõneks ajaks n-ö pausile, sest ma lihtsalt ei tea, kuidas sündmustiku või tegelasega edasi minna. See teeb päris vihaseks. Lahendus võib aga tulla sealt, kust ei ootagi, näiteks unenäost,” ütles Tea Lall.
“Ära armasta mind enam”
* Tea Lalli noorsooromaan, mis leidis äramärkimist kirjanike liidu 2015. aasta romaanivõistlusel
* Raamatu tegelasteks on kolm teismelist, kelle elu peegeldab tänapäeva Eesti pereprobleeme: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama
* Ilmunud kirjastuses Fantaasia
*128 lk
RIINA MÄGI
