Eesti Energia korraldas pressile augustis kohvikus “Kolm sibulat” presentatsiooni “Seitse kuud avatud elektriturgu”.
Eesti Energia juhatuse liikme Margus Ringi ettekanne sellest, kui tublid me oleme olnud avatud turul, tekitas kuulajates teravaid küsimusi tegelikust olukorrast elektriturul, mis on tarbijatele tublisti rahakotti kõhnutanud ja mõnelegi pisara silma toonud.
Kas olime valmis üle minema avatud elektriturule ja oleme nüüd kaitstud piisavalt turvaliste turureeglitega, mis peaksid garanteerima nii konkurentsi reeglite jätkuva täitmise turul kui ka tarbijale läbinähtavate ja põhjendatud hindade kujundamise?
AS Eleringi kodulehelt võime lugeda:
Elektrituru toimimiseks on vaja:
*likviidsust – see tähendab piisavat arvu turuosalisi, nii tootjaid kui tarbijaid;
*piisavalt ülekandevõimsusi – nii Eesti kui ka Baltimaade elektriturg on efektiivseks toimimiseks liiga väike. Peame olema ühendatud naaberturgudega ja nende kaudu ülejäänud Euroopaga. Samuti on ülekandevõimsuste tagamiseks vaja head süsteemihaldurite omavahelist koostööd, see tähendab Eleringi koostööd partneritega naabersüsteemides;
*harmoniseeritud turureeglid peavad kehtima ühtlaselt kõigile. Elektrituru toimimist reguleeriv seadusandlus peab võimaldama turuosaliste piiranguteta tegutsemist;
*toimiv elektribörs – see on kauplemisplatvorm, mis annab võimaluse turuosalistele tegutsemiseks, samuti tagab elektrienergiale läbipaistva hinnaarvutuse. Elektribörsi kaudu jaotatakse ka täna Eestis enamik ülekandevõimsustest naabersüsteemidega.
Kas saame siis nimetada seda avatud turuks, kui eelnevalt nimetatud punktidest ühtegi ei ole täiel määral täidetud? Eesti avas 2013. aastal oma elektrituru täielikult, kuigi võrgud olid välja ehitamata ja Eesti Energia elektritootmise turuosa ei vastanud Euroopa energiaturu direktiivide nõuetele, mille järgi elektriettevõtja turuosakaal ei tohi ületada 40 protsenti.
Suvi tõi pikaajalise hinnaralli
Eesti Energia poolt tekitatud elektrituru manipulatsioon 3.-26.06 annab alust kahtlusteks turu toimimisest, kui Eesti Energia lülitas “korraliseks hoolduseks” teadlikult juuni algul välja üheaegselt neli Narva energiaplokki (725 Mwh) ja 3.06. lülitati hoolduseks välja Estlink 1.
Järele jäänud Eesti Energia tootmisvõimsusest (1200 Mwh) jätkus küll Eesti oma tarbeks (900 Mwh), küll aga ei jätkunud Leedu (Leedu on pidevas elektrivaakumis) ega Kaliningradi toiteks (läbi Valgevene on ainuke Kaliningradi elektritoide ja Valgevene ühenduses toimus katkestus).
Pikaajaline hinnaralli “vaba turul”, mis kohati ületas 200€/Mwh tõi Eesti Energiale täiendavat tulu 12 miljonit eurot ehk igalt kodanikult võeti ajavahemikus 3.-26. juuni 2013 sunniviisiliselt ümmarguselt 10 eurot.
Kuna Läti ega Leedu ei osalenud energia pakkumistes turule ja Eesti Energia osales pakkujana täies mahus, andis see võimaluse pseudo-elektrituruks, mis kandis endas selget soovi viia elektri hind võimalikult kõrgeks just Eestis. Selliste olukordade vältimiseks ja oma riigi kaitseks on kindlasti olemas “hädapidur”, iseasi, kas seda kasutatakse. Kas me siis oma turgu ja kodanikke enam üldse ei kaitse? Küsimus: mis asi on energiavarustuskindlus ja kellele me seda varustuskindlust siis tagame?
Kes kaitseb Eesti tarbijat turumanipulatsioonidest eest
Kes karistab kurikaela, tagastab tarbijale alusetult saadud raha ja takistab tururikkumisi ka tulevikus? Konkurentsiameti otsene ülesanne on üleannetu korrale kutsuda, et vältida edaspidiseid manipulatsioone energiaturul (teatavasti on Riigikohus määranud Toomas Toolile turumanipulatsiooni süüdistusega rahalise karistuse 250 päevamäära).
Ja kui Eesti Energia ei ole suuteline tagama ühtset toimivat energiaturgu, tuleb astuda samm tagasi ja minna üle reguleeritud hinnale.
Turu avamine, arvestamata turu valmisolekut selleks, võrdub ujumisoskuseta inimese vetteviskamisega.
Eesti Energiale peaks kohale jõudma arusaam, et elekter ei ole vahend, saamaks ülikasumeid vahendeid valimata, vaid majandusele soodsate tingimuste loomine läbi konkurentsivõimeliste energiahindade ja eesti rahva jätkusuutlikkuse tagamine siin Eestis.
Energiafirma võtab tarbijalt mitu nahka
Ka üldteenuse kõrge hind (0.91 €/sent/kwh), mida ka Konkurentsiamet põhjendamatuks peab, jätab tahtmatult mulje, et tarbija on survestatud ühinema fikseeritud pakettidega üldteenuse kahjuks.
Toimunud investeeringud programmidesse ja IT spetsialistidesse ei saa olla põhjendatud ülikõrgete erinevate marginaalide juures.
Eesti Energia väide, et Konkurentsiamet võrdleb elektrimüügihindasid 2010. aasta kulutuste tasemega, on täiesti põhjendatud, kuna põlevkivi (ressursimaks 1€/T) ega ka tootmiskulud pole kallinenud ja CO2 heitmekvoodi hind on 3 €/T.
Jälle ja uuesti tekib küsimus, kellele siis ikkagi kuulub Eesti põlevkivi, kui see ei taga meile taskukohast elektrit ja toasooja?
Siinkohal peame tõdema, et monopoolne elektritootja Eesti Energia on samas ka börsi valdaja ja ka võrguettevõte, mis kuidagi Euroopa energiaturu ja konkurentsi direktiividega ei ühti.
Inflatsioon Euroopa kõrgeim
Elektrihinna jätkuv tõus mõjutab eelkõige vähekaitstud ja madala sissetulekuga elanikkonda, destabiliseerib ühiskonda, alandab konkurentsivõimet ja on pikema perioodi inflatsiooni veduriks. Eesti esimese poolaasta majanduskasv kaks protsenti ei olnud midagi muud kui elektri hinna 25-protsendiliose tõusu tagajärg, mis tõi omakorda Eestile Euroopa esikoha inflatsioonis, ületades 2,5 korda Euroopa Liidu keskmist.
Eesti Energia senine tegevus valitsuse toel ei kanna eesti rahva huve saada osa oma maa hüvedest, elada omal maal, kus riik soosib ja toetab oma rahva jätkusuutlikkust läbi energeetika õige majandamise, kus energeetiline ja rahaline ressurss on suunatud eelkõige Eesti rahva tuleviku hüvangu garanteerimiseks. Riik omab otsest kohustust luua soodsad tingimused oma rahvale läbi mõistliku energiamajandamise.
i
OLAV KIVIRAND, Lilleküla selts
