Tabivere harrastusteater tõi aprilli lõpus lavale ukraina autori Neda Neždana musta komöödia “See, kes avab ukse”. Lavastaja Esta Sokule oli see esmakordne näitemängu lavale seadmise kogemus, ent tükki vaadates tuli tahes-tahtmata meelde, kuidas ärimees Vestman Eduard Vilde “Pisuhännas” oma tulevase väimehe Piibelehe esimest tehingut kiidab, öeldes: “Kes esimese oina nii puhtaks niidab, see oskab ametit.”
Kõigepealt tuleb Tabivere teatrit kiita õnnestunud materjalivaliku eest. Kui tüki süžeeliin ei kanna ja dialoog on piinlikult mannetu, siis ei võlu sellest head lavastust välja geniaalseimgi lavastaja. Neda Neždana ehk kodanikunimega Nadežda Mirošnitšenko näidendiga, mille Esta Sokk ise eesti keelde tõlkis, seda muret pole: dialoog on vaimukas ja süžee ei loksu igava ettearvatuse lainel. Ehkki tegemist on mujal maailmas juba päris tunnustatud autoriga, pole Neždana näidendeid Eestis vähemasti Esta Soku teada varem mängitud.
Lavastajana käe proovimiseks sai varem Tabivere harrastusteatri näitlejana tuntud Esta julgustust möödunud aastal Rahvakultuuri keskuse juures Ingo Normeti käe all läbi tehtud lavastajakoolituselt. Katsejänesteks ehk esimesteks näitlejateks, keda lavastajana juhendada, olid nõus tulema trupikaaslased Helgi Herman (temagi osales lavastajakoolitusel) ja Katrin Sokk. Kumbagi polnud vaja pikalt veenda, sest tekst hakkas neile kohe meeldima.
Sõda või riigipööre?
Tugevate absurdisugemetega ja musta huumoriga vürtsitatud näidendi tegevus toimub surnukambris, mille üks kadunukeseks peetud “klient” ootamatult ärkab ja valves oleva sanitari poolsurnuks ehmatab. Kui esialgu proovivad kaks veidral moel kokku saanud võhivõõrast naist veidi aega vaimujõudu teineteise kallal, püüdes välja selgitada, kummal on kõvemad närvid ja raudsem loogika, siis peatselt leiavad nad end ühelt poolt “rindejoont”, sest teisel pool on koha sisse võtnud mingid tundmatud tumedad jõud. Selgub nimelt, et surnukambri uksed on sulgunud ning telefongi tummaks jäänud.
Et surnukamber asub nõukogudeaegses varjendis, mille uksed peaksid tuuma- või keemiarünnaku puhul automaatselt sulguma, kahtlustavad naised esiotsa, et puhkenud on sõda. Siis aga hakkab telefon teatud aja tagant “reanimeeruma” ning kellegi hääl neile üha uusi arusaamatuid juhiseid jagama. Iga telefonikõne lükkab naiste mõtte uuele rajale: kord arvavad nad, et toimunud on riigipööre, kord oletavad, et neid on psühhiaatrilise jälgimise alla võetud, kord kahtlustavad, et nad on seksuaalmaniakkide küüsi langenud.
Ootamatud süžeepöörded pakuvad näitlejaile rohkesti mänguvõimalusi ja nood ei jäta neid kasutamata. Erilise mõnuga antakse “tuld” nn riigipöörde stseenis. Kui arvatakse, et väljas on võimule tulnud endised, st kommunistid, kukutakse nõuka-aega kiitma ja vanu pioneerilaule meelde tuletama, kui tekib kahtlus, et pukki on saanud hoopis äärmuslikud rahvuslased, pannakse kohe teine “plaat” peale ja moodustatakse surnukambri nr 5 folklooriansambel.
Ehkki nalja saab tükis kõvasti, tuleb kahe erinevas vanuses ja erineva elukogemusega naise dialoogidest valusa selgusega välja ka see, millest nad oma elus naiste ja inimestena puudust on tundnud. Tõelise katarsise hetkki ei jää olemata. Lugu lõpeb klassikalise puändiga ehk antud juhul uste ootamatu avanemisega. Kes oli nende sulgeja ja kes avaja, jääbki paraku teadmata. Küll aga avastavad kaks naist ootamatult, et nad ei kiirustagi uksest välja, sest kes teab, mis olukord seal väljas ikkagi ootab. Pealegi ei jaga juhiseid, olgu siis või segaseid juhiseid, enam keegi.
Teineteisele toeks
Tüki autor jätabki lahtiseks selle, kes ja miks kahe naisega niimoodi manipuleerib.
“Selleks, et näitlejatel mingigi orientiir oleks, mõtlesime endale välja legendi, et noorema naise sõbrad mängisid talle vingerpussi, sokutades ta “purjakil” olles surnukuuri ja hakates talle siis helistama. Nii et meie valisime n-ö kahe jalaga maa peale jääva seletuse, aga tekst võimaldab ka hoopis ulmelisemaid tõlgendusi,” ütles Esta Sokk.
Tema sõnul muudab kõnealuse tüki mängimise üsna raskeks see, et mõlemad näitlejad peavad umbes tund ja veerand kestva etenduse ajal pideval laval olema, seega ei saa lavastaja kummalegi vahepeal lava taga juhiseid jagada ega muul viisil toeks olla. See-eest kinnitasid Helgi ja Katrin, et nad on õppinud laval teineteisele toeks olema: juhtub mis juhtub, hätta nad teist ei jäta.
Tänu sellele, et kokku oli vaja saada ainult kolm inimest, ei jäänud tükki ette valmistades ükski proov ära ja kui juba kokku tuldi, siis töötati täie pingega ja mitu tundi jutti. Väike koosseis, tehnilise abi vajaduse puudumine (valgust ja heli juhib lavastaja ise arvuti taga istudes) ja napp lavakujundus muudavad tüki ka mobiilseks ehk kergesti transporditavaks, mistõttu julgen ennustada sellele pikka ja õnnelikku lavaelu. Algus on juba tehtud: Jõgeva- ja Tartumaa ühisel teatrifestivalil Mõhu 2013, mis toimus poolteist nädalat tagasi Põltsamaal, tunnistati “See, kes avab ukse” Jõgevamaa parimaks lavastuseks.
i
RIINA MÄGI
