“Mis see on, maja juures?” küsis mu poeg minult ühel õhtupoolikul juuni alguses, kui lasteaiast koju tulime. Oh, mitte mis, vaid kes! Maja seina vastu surusid ennast kaks hakipoega. Suled enam-vähem juba seljas, aga ilmselt veel mitte ise elujõulised.
Ma tean küll, et see on mu oma viga, et hakid tuulekastis pesitsevad.
Kõigepealt püüdsime hakilapsi koju tagasi viia, paraku jäi redelist väheseks, ei ulatunud pesani. Uurisin, mis nendega edasi peale hakata. Üks veterinaar andis järgmise telefoninumbri ja lõpuks sain telefoni otsa ornitoloogi.
“Vanemad tulevad oma poegi hiljemgi toitma, umbes 100 grammi kaaluvad tegelased on selleks juba piisavalt suured, et pesast välja jääda.
Pange kuhugi kõrgemale kohale õue peal, kuhu naabri kassid ei ulatu. Nad võivad seal vabalt päevakese olla, vanemad tulevad toitma, kui teid ennast õues pole,” ütles ornitoloog.
Panin hakid pappkarbiga akna taha. Vanem poeg jäi sissepoole kardina taha valvesse. Kui kõhud tühjaks läksid, tegid hakikesed häält küll, aga nende vanemaid päeva jooksul ei tulnudki. Õhtuks otsustasin, et mul on nüüd siis kasulapsed. Aga kuna lisaks kasulastele on meil veel ka kass, läks elu keeruliseks. Majandasin nad siiski ühte tuppa haakis ukse taha ära. Elasid algul kausis, kortsutatud ajalehtede sees, et oleks soojem ja saaks kergesti küljealust vahetada.
Toitsin hakkliha ja kassitoiduga.Väiksem neist oli algusest peale väikese isuga ja lõpetas üsna varsti üldse söömise. Püüdsin küll sundsööta ja andsin ilma nõelata süstlast jahtunud kummeliteed, aga elulooma temast ikkagi ei saanud. Suurem lind tundus kenasti taltsas, tegi lihatüki peale noka lahti ja laskis ennast pihku võtta. Eriti miilutsema ma temagaga ei kippunud ka. Juures püüdsin olla ainult siis, kui süüa andsin või tema tagant koristasin, väikeses lootuses, et ta hakkab kunagi oma hakielu elama. Kassi talle ei näidanud, et ta sellist elukat turvaliseks pidama ei hakkaks.
Kräuks kosus aina edasi ja hakkas varsti pärast vennast ilmajäämist lennuharjutusi tegema. Selle peale kolisin ta ööseks aknaga tualettruumi ja päeval hakkasin aeda kaasa võtma. Otsisime koos ussikesi ja muid putukaid. Avastasin ennast innukalt ämblikke ja ööliblikaid püüdmas.
Nüüd läks asi ses mõttes käest ära, et Kräuks hakkas minu vastu personaalset huvi tundma. Lendas pähe või õlale, istus ja tukkus käe peal. Nokitses tasakesi maniküüri teha või korrastas nokaga mu kulme.
Põnev oli. Ma polnud siiani märganud, et lind suleb silma nii, et alumine laug libiseb üle silma. Veel üllatas mind, et neil ei olnud parasiite, olin siiani kujutanud ette, et linnupesad kubisevad ka igasugusest muust pisikesest elust. Sain ka teada, kust on pärit põnevusfilmide tegijate ettekujutus, et koletised oma söögi peale enne mahamurdmist karjuvad. Ma arvan, nad on linnupoegi kasvatanud! Väike hakk oli harjunud kisama, et talle süüa antaks. Kui hiljem kakkasin sööki maha panema, et ta ise otsima õpiks, siis karjus ta alati enne nokkimist ussikese peale.
Kräuksu lennud läksid üha pikemaks. Vahel jagas hommikupoolikuti maid maja taga askeldava hakiparvega ja ühel hommikul lendas ta oma ööpesast minema.
Tagasi enam ei tulnud. Lendas uutele jahimaadele. Või parematele, kes seda teab. Ilmad on sel suvel olnud väga tujukad ja hakimammat, kelle tiiva alt sooja otsida, tal ju polnud. Mulle meeldib siiski mõelda, et ehk lendab ta ringi koos selle arvuka kambaga, keda aleviku kohal iga päev näha võib.
ANDRA KIRNA
