Kolm mitmekülgset meest

Möödunud kolmapäeval väisasid järjekordse tuuri „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes“ raames Jõgevamaad tartlastest kirjanikud Berk Vaher, Urmas Vadi ja Valdur Mikita. Allakirjutanu käis neid kuulamas Jõgeva Linnaraamatukogus.

Vaher, Vadi ja Mikita on kõik tegelikult mitme ala mehed. Selle tõdemuseni jõudsid nad ise juba tuuri Jõgevamaa-päeva esimesel kohtumisel, mis leidis aset Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumis. Berk Vaher sai just äsja priiks Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimehe ametist, mida ta pidas viimased kuus aastat. Lisaks sellele peab ta ülikooli õppejõu ametit, teeb raadiosaateid ning käib mõnikord pidudel muusikat mängimas.

Urmas Vadi on samuti teinud raadiotööd, olles Vikerraadio kultuuritoimetaja ja saatejuht. Ent ta on ka lavastajana kätt proovinud. Valdur Mikita on doktorikraadiga semiootik, kes on kirjutanud ka esseistikat ja päevakajalisi artikleid ajakirjanduses. Sellise mitmekülgse kirjanikemeeskonnaga jututeemadest puudust ei tulnud. Neid pakkusid omalt poolt juurde kultuuriminister Rein Langi viimase aja värvikad väljaütlemised.

Rein Langi mõtet, et kirjastajatele ellujäämisvõimaluste andmiseks tuleks uudiskirjandusele sisse seada kolmekuuline „raamatukoguembargo“ (raamatukogust saaks laenata ainult enam kui kolm kuud tagasi ilmunud kirjandust), pidasid Jõgeval käinud kirjanikud tavatuks ja ennekuulmatuks.

„Samu raamatuid, mida hoolega laenutatakse, ka ostetakse innukalt, nii et eriti suurt kasu sellisest meetmest kirjastustele ilmselt ei tõuseks,” arvas Berk Vaher. Tema arvas teadvat ka seda, mida mõtles kultuuriminister, kui ütles raamatukogupäevade avamisel, et eesti kirjanduse toetamine peab tõusma prioriteediks.

„Eks ta mõtles seda, et eesti kirjanike teoseid raamatukogudes rohkem oleks. Samas ei taha raamatukogud ju, et neile kirjanduse soetamisel mingeid piire seataks,“ ütles Berk Vaher. Urmas Vadi sõnas aga, et tema soovitaks kultuuriministril, kui ta eesti kirjandust toetada tahab, panustada enam kirjanikesse, nende toimetulekusse ja sotsiaalsetesse garantiidesse.

Igav tõde

Linnaraamatukogu töötaja Ene Söödi kurtmise peale, et olme- ja argikirjanduse kõrval on meil vähevõitu fantaasiakirjandust, mis ärgitaks arutlema ja filosofeerima, vastas Berk Vaher, et Urmas Vadi ja Valdur Mikita kõrval istudes see nii suure probleemina ei tundugi.

Urmas Vadi on näiteks pigem fantaasia liialt vabalt lennata laskmises süüdistatud.

„Viimasel ajal on, jah, kuidagi nii kujunenud, et olen kirjutanud reaalselt eksisteerinud või eksisteerivatest inimestest ning sellest on mitmel korral pahandust tõusnud,“ kinnitas Urmas Vadi. Kõik algas sellest, et ta kirjutas stsenaariumi telemängufilmile „Kohtumine tundmatuga“, mille peategelaseks on käpardist teletöötaja Mati Tilba, kellest UFO vahelesegamise tagajärjel sai andekas telestaar Mati Talvik.

Filmi valmides tekkis skandaal: mõned leidsid, et Mati Talvikule, kes on algusest peale ja ilma UFO abita andekas olnud, on filmis liiga tehtud, ehkki reaalse inimese ja mängufilmi tegelase vahele ei peagi saama võrdusmärki panna, kandku nad siis pealegi sama nime. Pealegi oli Talvik enda nime sellises kontekstis kasutamisega täiesti nõus.

Kära tehti ka Georg Otsast kõneleva muusikali ümber, mille libretot kirjutades Vadi küll peakangelasest endast ideaalkuju vormis, ent teised tegelased kontrastiks üpris pöörasteks muutis.

„Meediastaaride puhul on tegelikult niikuinii juba raske eristada, mis nende kohta räägitust on tõde ja mis vale,“ ütles reaalselt elanud inimeste ilukirjanduslikku või filmikeskkonda asetamist Berk Vaher. „Ning kes tõde enam kuulda tahakski, kui käibel on palju huvitavamat folkloori.“

Elu algas Eestis

Nagu ikka, uuriti kirjanikelt nende tulevikuplaane. Valdur Mikital, nagu selgus, kummitabki peas üks põnev mõte, iseasi, kas ja millal see realiseerub.

„Väidetavalt murdis Baltika ürgmanner end lahti Lõunamerest ning jõudis justkui mingi müstiline üksik rändaja põhjapoolkerale. Läbi Lõuna-Eesti jooksis nii umbes Otepää-Tõrva joonel kunagi ürgookeani kallas. Taevaskojast ja mujalt on leitud ürgkalade fossiile. Mind paelub mõte, et maakera elu sündiski just Eesti kohal. Kui suudaks selle nägemuslikkuse kuidagi kirjanduslikku teksti valada, oleks see väga ilus,“ arvas Mikita.

Jõgeval käinud kirjanikelt küsiti ka, kas eesti kirjanduse uus põlvkond on juba formeerumas.

„Ajakirjas Värske Rõhk hakkavad tugevamad tulijad juba välja selekteeruma,“ tõdes Urmas Vadi. Berk Vaher lisas, et uute tulijate juures on sümpaatne nende suur lugemus ja kriitilisus oma tekstide suhtes.

„2000. aastate algul käis kirjandusse tulijate hulgas justkui rüselemine, et kes saab rutem jala ukse vahele ja varem raamatu välja antud. Nii läks tahes-tahtmata trükki ka toorevõitu tekste, mis veel küpseda oleksid tahtnud. Mõni loomult enesekriitilisem hoiab nüüd peast kinni, kui toona ilmunud tekste loeb, aga teha pole enam midagi,“ ütles Berk Vaher.

Tema sõnul pingutasid mõned noorkirjanikud teatud hetkel ka enesereklaamiga üle. See tõi algul kaasa küll suured müüginumbrid, ent kui lugeja ostetud raamatutes pettus, siis ei aita edaspidi enam seegi, kui autor paremaid tekste hakkab kirjutama: lugeja on tema vastu huvi juba kaotanud.

Ligemale kahest mõnusast kirjandustunnist linnaraamatukogus jäi meelde veel üks Berk Vaheri huvitav määratlus: kirjandus on enese leidmine teises või teise kõnetamine endas. Selle üle tasub mõelda.

i

RIINA MÄGI