Bioloogiharidusega fotograaf Tõnu Noorits ja arhitekt Uku Põllumaa on võtnud ette õige mitu ühist fotoretke, et Eestimaa ehitisi jäädvustada. Viimasel ajal on nendega liitunud ka kujunduskunstnik Peeter Paasmäe. Jõgeval Betti Alveri muuseumis saab märtsi lõpuni vaadata nende ühisnäitust “Fataalsed ehitised Eestis 2”.
Võõrsõna “fataalne” eesti vasteks on “saatuslik” või “paratamatu”. Kui oma esimesel fataalsete ehitiste teemalisel näitusel eksponeerisid Noorits ja Põllumaa fotosid paratamatult iga inimese eluringi juurde kuuluvatest ehitistest, nagu sünnitusmajad ja kabelid, siis teine selleteemaline näitus on pühendatud kohtumajadele ja vanglahoonetele. Nende külastamist saab inimene, kui tal elus hästi läheb, vältida, ent kui nendega siiski pistmist tuleb teha, võib nende seinte vahel toimuv inimese saatust jäädavalt muuta.
Mulluse nädala pikkuse fototuuri käigus jäädvustas sõprade kolmik kohtuhooneid Tartus, Viljandis, Rakveres, Haapsalus, Jõhvis, Tallinnas ja Pärnus ning Pärnu, Murru, Tartu, Harku, Viljandi ja Tallinna Patarei vanglat. Nimetatud vanglahoonetest ei täida nii mõnigi praegu enam nende algset eesmärki: mis seisab tühjana, mis on saanud uue funktsiooni. Näitusel on paar pilti ka Kloogale rajatud holokausti memoriaalist.
“Memoriaal jäi meile Paldiskisse sõites tee peale ette ja otsustasime ka selle jäädvustada,” ütles Peeter Paasmäe.
Hea tööjaotus
Noorits, Põllumaa ja Paasmäe tegid enne pildistamistuuri ära väikese eeltöö, ent väga täpselt nad püstitatud plaanist kinni ei pidanudki. Näiteks jätsid nad pildistamata Puiatu kunagise eriinternaatkooli hoone, sest kohapeal selgus, et seal polnud midagi jäädvustada.
“Meil peab eelkõige endal tore ja huvitav olema, kirja pandud plaani täitmine on teisejärguline,” ütlesid näituse autorid.
Pildistamistuuridel on neil välja kujunenud omamoodi tööjaotus: Tõnu ja Peeter pildistavad profikaameraga üldplaane, Uku otsib, telefon pildistamisvalmis, hoonete küljest põnevaid ja kõnekaid detaile. Kes millise pildi autor on, seda näitusekülastaja teada ei saagi. Ent pilte tähelepanelikult uurides võib ta aimama hakata küll, mis ühele või teisele pildistajale silma võis jääda: kolm autorit on ju eri elualade inimesed.
“Kohtumaju ja vanglahooneid pole Eestis väga palju. Samas on need ehitatud üsna erinevatel aegadel,” ütles Uku Põllumaa ja lisas, et tema ja ta kaaslased ei pidanud oluliseks tutvustada eri autorite ja ajastute stiile. Nad ei üritanud jäädvustada ka õõva tekitavaid üksikasju, mida näiteks vangatest kindlasti leidnud oleks, vaid pigem dokumenteerisid hetkeseisu. Mõnda hoonet ei pruugi ju mõne aja pärast enam eksisteeridagi.
Mis vanglahoonetesse puutub, siis osasse neist oli üpris keeruline sisse saada.
“Aga kõigisse me sisse saada ei üritanudki. Patarei vangla puhul mõjuvad näiteks kaugvaated hoopis terviklikumalt,” sõnas Põllumaa.
Mustvalge kõnekam
Näitusepildid on mustvalged. Põllumaa sõnul tehti selline valik sellepärast, et nii tuleb hoonete süngus ja fataalsus paremini esile. Värvid on mõnes mõttes juhuslikud ning võivad hakata üldpilti n-ö lammutama. Keda huvitab, mis värvi piltidel kujutatud hooned tegelikult on, sirvigu näituse juures väljas olevat kataloogi: seal on samad pildid ära toodud oluliselt väiksemas formaadis, ent värvilisena. Kataloogist või seinalt võib lugeda ka Talvo Pabuti saateteksti, milles tõmmatud huvitav mõtteparalleel maiste kohtuhoonete ning Piiblis kirjeldatud viimse kohtupäevaga.
Tõnu Noorits ja Uku Põllumaa on teinud nüüdseks tegelikult juba neli ühist näituseprojekti. Kaks esimest kandsid pealkirja “Elavad ehitised Eestis” ja “Surnud ehitised Eestis” ning ringlesid mööda Eesti näitusesaale vastavalt aastatel 2003-2004 ja 2010-2011. “Fataalsed ehitised Eestis” esimest valikut sai näha aastatel 2013-2014. Praegu Betti Alveri muuseumis väljas olevat näitust eksponeeriti kõigepealt möödunud aasta juunis Räpina sadamas ja selle viimaseks näitamispaigaks saab Tallinna lennujaam. Sinna jõuab näitus tänavu augustis. Näitus on valminud Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Kultuurkapitali ja A. Le Coqi toetusel.
“Järgmised projektid kavatseme teha optimistlikumad,” lubasid Noorits, Põllumaa ja Paasmäe.
Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru tegi näituse avamisel ettepaneku, et samad autorid võiksid tulevikus jäädvustada ka Eesti raudteejaamahooneid. Üks hea näide poeks “ümber kehastunud” stalinistlikust jaamahoonest on meil Jõgevalgi ju pakkuda.
RIINA MÄGI
