Hiljutine veteranipäev tuli sel aastal küll suurema kontserdita, ent neid, kes osalenud välismissioonidel ja aidanud liitlastel rahu tagada, peetakse sellegipoolest meeles. Üks veteranidest on Jõgeva vallas tegutsev Kalev Maarand, keda elutee on viinud kolmel korral Iraaki, aga ka laevakaitsjana India ookeanile.
Kirgliku jahimehena on Kalev Maarand spordiski ilma teinud. Nimelt jõudis ta 100 meetri jooksus 1981. aastal ajaga 10,4 Eestis kõigi aegade neljandaks sprinteriks.
Sellise elukutse puhul on vist sport vajalik?
Sportlik taust tuleb kasuks. Kui läksin Scoutspataljoni, olin Jõgeva malevas operatiivkorrapidaja. Tulin kaitseliidu algusajast, kui Puurmani polügon venelastelt üle võeti. Alustasin tasapisi. Läksin Scoutspataljoni, kui olin 45-aastane. Paar sõpra, endised kaitseliitlased, olid ees. Siis tuli info, et hakatakse snaiprijagu kokku panema. Mulle on laskmine alati meeldinud, olin juba aastaid jahimees olnud. Pakkumine tundus ahvatlev, läksin katsetele ja õnnestus sisse pääseda. Olin 45 ja teised, kellega koos teenisin, nii noored, et võinuks mulle poegade eest olla.
Maru aeg oli: raskeid ja toredaid hetki vaheldumisi. Vahepeal mõtlesin, et miks ma siia tulin. Mul oli pikk kaitseliidustaaž, aga tegevkaitseväelane olin viimati Vene kroonus. Palju tuli juurde õppida, aga palju õpiti ka minult. Kuna olin jahimees, siis looduse lugemine ja muud oskused tulevad heale snaiprile alati kasuks.
Miks peaks keegi tahtma tegevväelaseks saada, teades, et see võib lõppeda väga kurvalt?
Mind on kasvatatud eestimeelses ja isamaalises vaimus, kuigi lapsepõlv möödus nõukaajal. Tollal toimus totaalne ajupesu. Minu emapoolses suguvõsas küüditati peaaegu kõik, vanaema ja vanaisa rääkisid sellest lugusid. Suvel elasin vanaema juures, esimene asi, mida vanaemal teha tuli, oli poodi minna ja osta punast riiet, sest punane lipp pidi üleval olema. See oli aeg, kus sõjamängus ei tahtnud keegi sakslane olla, sest nemad said alati lakki. Onu Elmar ja vanaema rääkisid ka Pätsi ajast, vaikivast ajastust. Sealt see tuli. Kui Jõgeval kaitseliidu malev loodi, siis ei olnud küsimustki, kas astuda sinna või mitte. Tollane pealik Ants Nurk oli minu arvates parim malevapealik, kes Jõgeva maleval kunagi olnud.
Ega teised mehed kehvad olnud, aga Ants oli eriline. Kõik Kirna õppekeskuse ehitus-, lammutus- ja koristustööd käisid nii, et Ants hõikas välja ja rahvas tuli oma transpordi ja tööriistadega kohale. Ja siis tehti meeletu töö ühiskondlikus korras ära.
Räägime missioonidest. Üks neist on ESTPLA-15.
Olen osalenud ka ESTPLA-8 ja ESTPLA-12 missioonidel Iraagis.
Kuidas missioon ja väljaõpe välja näevad?
Kui läksin ESTPLA-8-ga, oli väljaõpe ainult kolm kuud. Keegi ei teadnud, mis ees ootab, kuigi esimene punt oli juba Iraagis. Eks mingisugust tagasisidet sealt sai, aga siis oli ka nii, et nemad ei saanud koju ega meie puhkusele. Olime kuus kuud kohapeal. Hiljem hakkas olema nii, et kolm kuud olime ära, siis kaks nädalat kodus ja jälle tagasi. Meid õpetasid politsei eriüksus ja britid. Oli patrulliõpe, linnas liikumine. Lõpuks, kui kohapeale läksime, olime nädal või kaks koos eelmise missiooni meestega, elasime sisse, käisime koos nendega patrullis. Lõpuks õpid kõike ikkagi omal nahal.
Viimaks oli väljaõpe neli ja viis kuud ning venis aina pikemaks. Vandusime, eriti need, kes mitu korda varem käinud, et mida siin juurde õppida. Aga teistpidi oli eestlaste ettevalmistus väga palju parem, näiteks kõik oskasid kõiki relvi kasutada. Kui midagi oleks juhtunud, võinuks võtta teise mehe relva ja seda kasutada. Jänkidel seda oskust näiteks polnud.
Üks asi on tunda relva, hoopis teine tunda kultuuri, loodust. Seda ju siin ei õpeta?
Jah, hüppad vette tundmatus kohas. Niipalju, kui on eelmiste missioonide kogemust, seda kasutatakse. Linn on linn, ka seal on linn samasugune, kuigi majad pole sarnased. Kõike ei saa ette näha. Võib õppida sõitma, vaatama, kuulama, jalutama ja silmi lahti hoidma, aga seal pandi ka pomme. Neid tuli ise leida, aga lendasime nende otsas õhku ka.
Oli neid, kes tulid poole pealt ära, sest närvid ei pidanud vastu. Neid ei saa süüdistada. Nad polnud arad mehed, nende ellujäämisinstinkt lihtsalt blokeeris nad ära. ESTPLA-8 rühmast sai surma Andres Nuiamäe, kes oli esimene Iraagis hukkunu. Ta oli samamoodi snaiper. See oli šokk meile kõigile, et selline asi võib juhtuda. Aga tegelikult polnud ka Eesti kindralstaabil selge, et koht, kuhu me läksime, on sõjapiirkond. Läksime sinna nagu rahuvalveüksus, kes aitab kohalikel korda hoida ja patrullida. Kohale jõudes oli pilt selge, et siin oleme sõjas.
Kui palju sellisel hetkel mõeldakse, et see võib olla viimane päev?
Algul oled koba ja võib-olla kardadki. Ja kardad üle. Väljaõpe andis mingi tausta, aga selleks ei saa kunagi päris valmis olla. Lihtsalt aktsepteerid, et klõps võib käia igal hetkel. Ja mitte ainult väljas patrullides, vaid ka laagris sees, kui toimub raketi- või miinipildujarünnak.
ESTPLA-8s oli Tiigi-nimeline mees, kellel lendas rakett üle pea. Meil oli oma pisike konteinermaja, kus oli jaoülemate ja jaoülema abide õhtune briif. Ta tegi konteineri ees suitsu ja rakett lendas üle staabimaja, kukkus temast kümne meetri kaugusele ja lõhkes. Aga killud paiskusid kõik edasi. Sellel hetkel meest säästeti. Ta tuli koju, abiellus, sai poja ja siis hukkus autoõnnetuses.
Oleme lugenud Erich Maria Remarque´i romaani „Läänerindel muutuseta“. Kuidas on missioonilt tagasi tulla?
Kuidas kellelgi. Minul oli lihtne, sest mul oli pere ees ootamas. Imelik niimoodi öelda, aga võib-olla oli hea, et esimesel missioonil kohe matsu ära saime. Sest pärast seda tuli ESTPLA-9, kus sai surma vanemveebel Arre Illenzeer. Selles pommirünnakus, kus auto õhku lasti, sai rohkem poisse kannatada.
Olime [Andres] Nuiamäega öösel samas patrullis. Olin pointman ehk kogu aeg kõige esimene mees. Ala, kus patrullisime, oli nii väike, et meil oli kaks autot ja pool rühma. Ühes otsas keerasime autod ringi, mehed tegid ümberpöörd ja liikusime tagasi. Kui enne olin olnud esimene, siis tagasipöördel viimane. Nuiamäe oli ees teine. Kõik toimus ühe silmapilguga.
Selle eest, et šoki üle elasime, võib tänu öelda meie rühmaülemale, kes meid kolmandal päeval välja ajas. Me ei tahtnud minna. Kui võtab vanadus või surm, on see loomulik. Aga kui su silme all sõber ootamatult hukkub, on olukord teine.
Sellisel hetkel tajutakse vist eriti tugevalt, et tegemist on sügava ebaõiglusega?
Eks meie puhul oli tagasisidet, et läksime sinna naisi ja lapsi tapma. Räägivad need, kes ei ole seal kunagi ise olnud. Sest asi on risti vastupidi. Ka ameeriklased ei käinud naisi ja lapsi tapmas, pigem oli see sõda Saddam Husseini vägede vastu. Võidakse öelda, et Ameerika sõdis nafta nimel. Võib-olla sõdiski. Lõppkokkuvõttes on nii, et need, kes sõdu kuulutavad ja ellu viivad, ei riski millegagi. Oma elu kaotavad lihtsad sõdurid.
Me nutsime oma nutud ja kolmandal päeval löödi meid patrulli. Siis keris asi tagasi, olime jälle töös sees ning aega väga mõelda ei olnud. Loomulikult oled pärast seda palju hoolsam ja vaatad tähelepanelikumalt ringi. Nii mõnigi mees võib-olla kartis rohkem.
Poolele rühmale tuli vabanemine kaks nädalat hiljem, kui samamoodi patrullis olime. Liikusime autodega. Juhid vahetusid ja kui oli meie patrullipäev, siis minu autoga sõitis keegi teine ja kui teistel oli vaba päev, käisin mina teise poole rühmaga patrullis kaasas. Tookord olin kastis: meil olid avatud autod, terasplaadid ja liivakotid külgedel, istusime seljad vastakuti, näod väljapoole. Kui ühe tänava nurga pealt välja pöörasime, karjus kuulipildur autojuhi kõrval, et miinipildujatest lastakse. Majade vahel oli plats, kus miinipildujad üleval olid, ju olid need just pandud, sest laagrisse poldud veel lastud. Lasime siis oma torud tühjaks.
ESTPLA-15 ajal leiti ka suur relvapeidik. See oli suur saavutus?
Oli. Paljud jänkid oli meie peale heas mõttes kadedad. Eestlased tegid üldse väga head tööd, mitte ainult missioonidel. Ameeriklased küsisid, kuidas on see võimalik, et nad käivad samamoodi nendes kohtades ja patrullivad, kuid nad ei leia, aga eestlased leiavad. Kõige suurema relvapeidiku leidis meie rühma teine pool. Meie käisime eelmine päev ja leidsime samuti midagi: miine, laskemoona ja relvi. Aga nemad leidsid RPG ja selle granaate. Lisaks maa sisse kaevatud konteinerid rakettidega. Seal peidetaksegi asju maa sisse, sest mujale pole peita.
Kaua sellise peidiku tegemine aega võtab?
Ma usun, et kui oli esimene Kuveidi sõda ja Saddam Hussein Kuveiti ründas, andis ta käsu teha peidikud ning peita laskemoona, lõhkeaineid ja relvi. Maa sisse võib ju ekskavaatoriga kaevata, seda ei pea labidaga tegema. Kuigi osa asju on muidugi ka labidaga tehtud.
Kord leidsime ühe peidiku siis, kui olin labidaga ja paarimees miiniotsijaga. Keset hirmlagedat välja oli ilma katuseta poolvalmis maja, kus ühes nurgas oli maas junn. Lükkasime selle minema ja miiniotsija andis õrna signaali. Labidaga tõmbasime pealt ehitusprahti ja kive. Kaevasime lahti ja leidsime suured, keeratava kaanega 200-liitrised plastvaadid, kus oli miinipildujamiine, moona ja relvi. Samast majast leidsime teise samasuguse tünni veel.
Mis peidikust edasi sai?
See lasti õhku. Tulid jänkid, kes korjasid kõik kokku, viisid keset kõrbe ja lasid asjad lihtsalt õhku. Väga ilus vaatepilt.
Ma usun, et eestlased leidsid peidikuid seepärast, et neil oli rohkem loovat mõtlemist. Eesti mees oskas end rohkem mõelda kohaliku sõjamehe tasemele, et kuhu ja mismoodi peidikuid teha. Nii mõnigi meie seast oli kaitseliidu taustaga.
Olin enne Saduküla rühmas ja kui vabariigi alguses hakkas lõhnama selle järele, et Vene väed lähevad välja, siis tehti samuti peidikuid. Eestlasel oli Teisest maailmasõjast relvi, mis olid peidus ja mis anti vanaisalt pojapojale või isalt pojale edasi.
Peidiku võib igale poole kaevata, aga see tuleb kätte leida, isegi öösel. Lisaks tuleb asjad kätte saada võimalikult kiiresti.
Sellistel puhkudel öeldakse alati, et miks te lähete võõrale maale sõdima, see ei ole meie sõda. Kas see on argument, et mitte minna, või tasub minna lootuses, et kunagi tullakse meile appi?
Kuna Eesti mehed on väga head tööd teinud, on nad heas kirjas. Usun ameeriklasi, et kui on mingi jama, on nad meil abis. Mul on Facebookis paar sõpra, kellega koos missioonidel olin. Nad on öelnud, et nende teenistusaja kõige parem aeg oli siis, kui nad said koos eestlastega sõdida. Eestlastel on julgus ja samas võimekus otsustada. Tihtipeale USA armees seda ei ole ja oodatakse käsku kõrgemalt. Eesti mees suudab ka ise mõelda ja kohapeal otsuse vastu võtta. Ka kehv otsus on otsus. Kui mitte midagi ei tee, on halvasti.
Kui palju räägib eestlaste kasuks meie ajalugu?
Alguses olid jänkid kaunis kriitilised, et oleme postsovetlik maa. Paljud ei teadnud, kus Eesti asub, ega nad tea siiani. Parim nali, kuidas me neid purki ajasime, oli siis, kui küsiti, kus Eesti asub. Ütlesime, et Kanada ja Mehhiko vahel.
Osad teadsid Vene okupatsioonist, aga neid oli vähe. Võib-olla tänu missioonidele on nii mõnegi jänki silmaring oluliselt avardunud.
Tuleme vee peale ka. Te olete olnud laevakaitsja, kaua seda tööd teha tuli?
Kuskil viis aastat. Ma ei olnud kogu see aeg järjest laevakaitsja, vahepeal olin kodus. Algusaastatel oli see väga prestiižne koht. Laevafirmasid olid Eestis mitu, mehi oli igalt poolt, küll kaitseväe taustaga, aga ka neid, kes olid lihtsalt kellegi head sõbrad. Nendega oli kõige jamam, sest nad ei tundnud relvi ja neil puudus kaitseväe taust.
Päris esimesest rongist jäin maha. Kuna palgad olid ulmelised, käis laevafirmades tihti ka kaigaste kodarasse loopimine. Oli pealekaebamist ja kui üks mees ära kukkus, oli suurem võimalus järgmisele laevale saada. Ma ei tea, mitmest reisist maha jäin, aga usun, et mitte eriti, sest mul polnud kellegagi kana kitkuda.
Esimesel reisil olin kohe esimeses vahetuses valves. Tegemist oli põhjasüvendaja laevaga, mis kraabib põhja lahti ja imeb selle sisse. Keset laeva oli suur vann, mis oli täis liiva ja muda. Sellega sõideti ulgumerele ja pumbati sodi välja.
Õhtul läks tormiks. Viie aasta jooksul ei ole suutnud meri mind oksendama panna, aga siis oli sant olla küll. Aitas see, et läksid üles kaptenisilda ja kui kannatas, olid silla tiibadel tuule käes. Kui menüüs oli rohelisi hapusid õunu, siis järasid neid. See aitas.
Samas on tormitagi olnud piisavalt suurt lainetust, kuid see pole nii hull. Tormiga liigub laev kõigis suundades korraga. Kusjuures on meremehi, kes on aastaid sõitnud ega kannata ikka merd.
Mida siis kaitsta tuli?
Laevafirma tellis turvameeskonna. Alguses ehitasime kõik laevad ise kinni ehk turvasime ja tegime turvaehitised, mis tähendas, et reelingute külge tuli kinnitada lõiketraat. Erineva läbimõõduga traadid olid omavahel ühendatud, et kui laiali tõmmata, oli nagu karmoška. Sidusime need reelingute külge kinni. See võtab aega, kui laev on üle saja meetri pikk. Mõlemad pardad on sada meetrit, lisaks ahter ja vöör mõlemad 50 meetrit ning seda kaks kõrgust.
Lõiketraadiga kindlustasime ära kõik trepid ja trepikäigud. Tavaliselt panime põhitekist kaks korrust ülespoole ja kui traati oli, kuni kaptenisillani välja. Kui vähegi aega oli, kestis ehitus kaks päeva. Teinekord sõitsime sadamast välja ja hakkasime traati panema, kui olime juba ohtlikus alas.
Kaptenisilla tiibadele ehitasime positsioonid. Kui oli vähegi tühje tünne võtta, siis panime need servadesse ja lasime vett täis. Laevades olid liivakotid, vinnasime need üles ja ladusime endale positsioonid.
Töö nägi välja selline, et korraga oli postil üks mees. Algul oli ühel pool parrast üks mees ja teisel teine, tegime kuue kuni kaheksa tunni pikkusi vahetusi. Aga see tõmbab nüriks. Kaasas oli relv ning seljas kuuli- ja päästevest. Istuda ei lubatud. Algul oli vaja näidata, kui professionaalsed me oleme. Lõpuks ütles nii mõnigi kapten, et mis te poisid jamate, te väsite enne ära, kui madinaks läheb. Ja tegelikult on radarilt näha, kui midagi liigub.
Kõige aktiivsemal ajal olid kogu laevas tuled kustus, aknad seestpoolt papi ja musta kilega teibitud, et mingitki valgust välja ei paistaks.
Mis madinat kardeti?
Somaalia piraadid võtsid õige mitu laeva üle. Olenes ka sellest, kelle kätte sattusid. Oli neid, kes meremehed maha lõid, aga põhiliselt kaaperdati laev, millega sõideti Somaalia randa kinni ja nõuti lunaraha. Eesti kapten Andrei Nožkin oli nende käes rohkem kui kaks kuud.
Kas te piraate ka näinud olete?
Kogu selle viie aasta jooksul õnnestus mul niimoodi ära sõita, et laevade vastu mingisugust rünnet ei toimunud. See ei tähenda, et piraadid ei pruukinud mööda sõita või laeva jälgida. Piraadid ei tahtnud surma saada, neil oli raha vaja.
Tihti oli situatsioon, et nad võtsid raadio teel laevaga ühendust ja ütlesid, et jääge seisma, me tuleme peale. Nad ründasid kiirmootorpaatidega. Meile räägiti sedagi, et Somaalias on õppelaagrid, kus neid õpetati konksköisi viskama ja mööda köit üles ronima. Osa ründas bambusritvadega, mis haagiti laeva reelingute külge ja roniti üles.
Rahvusvaheliselt olid väga karmid reeglid tule avamise kohta. Kui toimus rünne, siis enne ei tohtinud tulistada, kui on konkreetne rünnak laevale. Kaitseväes on eskaleeruva jõu kasutamise reegel, et kõigepealt tuleb karjuda „Seis“ ja siis näidata relva. Kui see ei aita, siis teha hoiatuslask ja alles siis kasutada surmavat jõudu.
Laeval on samamoodi, aga siis annab käsu kapten. Kui kapten ütleb, et tuli on vaba, siis nii ongi. Aga hoiatuslaske võis teha, kas lasta paadile ahtrisse, vette või vööri, hoiatamaks, et laeval on relvastatud valve.
Olen kindel, et paljudest sadamatest läks piraatidele informatsiooni. Raha eest saab kõike. Oli teada, mis laevad kuhu lähevad ja kui juba kaasnes info, et laevale läheb peale relvastatud valve, siis nad valisid, keda ründavad.
Olime Tallinnas elava sõbraga samas firmas. Tema oli teisel sõidul, kui laeva rünnati. Esmalt sõideti kaubalaevast mööda. Paar tundi läks mööda, kui vahimadrus teatas, et radarilt on näha, et miski liigub kiiresti nende suunas. Ja kui miski liikus kaks korda kiiremini kui laev, oli selge, et tegemist on kiirpaadiga. Tuldi päris lähedale, kuid pärast hoiatuslasku pöörati ots ringi ja mindi tagasi.
Seal liiguvad väga suured rahad.
Laevade eest küsitakse lunarahaks miljoneid, kümneid miljoneid. Ja laevu võetakse ära. Näiteks juhtus nii ühe autolaevaga. Tookord polnud seal peal valvemeeskonda ja oldi ka ise hooletud. Vaheuksed olid lihtsalt lahti. Tuldi peale, võeti ära ja viidi minema. Autod on tänaseni kadunud.
Kas te kõigi nende aastate jooksul kahetsete ka midagi?
Ei. Viis aastat Scoutspataljonis oli parim aeg mu elus, kuigi oli raske ja ette tuli igasugu asju. Tagantjärele ei ole põhjust kahetseda. Sain mere pealt kaasa kogemuse, mida kuival maal kasutada. Miks ma peaksin kahetsema?
KALEV MAARAND
Sündinud 25. augustil 1958 Tallinnas.
Haridus:
Õppis Keila 1. keskkoolis ja Türi näidissovhoostehnikumis.
Töö:
Kirovi-nimeline kalurikolhoos, Kaarepere metsakatsejaam, Scoutspataljon, kaitseliit
Sport:
Tegelenud kergejõustikuga. Isiklikud rekordid: 100 m 10,4 (1981); 200 m 21,9 (1980); 400 m 49,6 (1981); kaugushüpe 6.93 (1981) ja kõrgushüpe 1.95 (1980)
Võistelnud Eesti koondislasena NSV Liidu meistrivõistlustel
Pere:
Abikaasa Anne, nelja lapse isa
KERTTU-KADI VANAMB
