Jõgeva kultuurikeskuses peeti möödunud reedel Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja kahekümnendat sünnipäeva.
Saali kogunenud publik, kelle hulgas oli nii Liblikapüüdja vilistlasi kui ka häid sõpru, sai näha nelja lavastust: luulelavastust “Tuulde räägitud“, V b klassi õpilaste mängitud “Isevärki koolitundi“, I b klassi õpilaste mängitud nimetut kooliteemalist lugu ja põhitrupi tänavust lavastust “Imelise-nimeline“.
Allakirjutanul oli kolme tükki neljast juba korra näinuna kõige põnevam jälgida kolmeteist laval toimetavat I b klassi poissi, kellega Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahur sel õppeaastal korra nädalas tööd tegi ning kelle kohta enne kooliteatri juubelipidu ütles, et “nad oskavad juba täitsa kõva häälega ilusas eesti keeles rääkida“. Ehkki seegi on nii noorte inimeste puhul suur saavutus, tundus, et poistel on potentsiaali rohkemaks. Nii et järelkasvu peaks Liblikapüüdjale endiselt tulemas olema.
Etenduste vahel said sõna Liblikapüüdja laulvad vilistlased Hele Kõre, Maarius Pärn ja Toomas Laur. Viimast toetas tema tavaline lavapartner Marek Sadam, kellest on saanud samuti Liblikapüüdja suur sõber.
“Me oleme Liannel juba nagu majabänd,“ viskas Sadam enne esinemist nalja.
Ähvardus toimis
Etenduste järel said sõna õnnitlejad, sealhulgas mõned Liblikapüüdja kutselistest näitlejatest vilistlased. Eesti Draamateatri näitleja Tiit Sukk meenutas, kuidas Lianne Saage-Vahur talle abituuriumikevadel oli öelnud, et ütleb sõprusest temaga igaveseks lahti, kui ta lavakooli sisseastumiskatsetele ei lähe. Ähvardus mõjus ja Tiit Sukk sai lavakooli sisse. Nüüd ei kujuta keegi enam eesti teatrit ette ilma Tiit Sukata.
Tallinna Linnateatri näitleja Alo Kõrve meenutas aga seda, kuidas Liblikapüüdja tänu edule kooliteatrite riigifestivalil pääses lavastusega “Jevgeni Onegin“ Eesti Draamateatri lavale. Ootamatult tekkinud mäluaugu tõttu jäi Alo keset etendust päris pikaks ajaks vait, siis üritas poolenisti oma sõnadega edasi minna, kuni lõpuks tekstijärje jälle kindlalt kätte sai.
“Kui Andrus Vaarik pärast ütles, et paus oli tihe ja kandev, siis oli see ikka väga suur tunnustus,“ ütles Alo. Seesama tunnustus andis hiljem julgust lavakooli sissesaamist proovima minna.
Et Eesti riigi aumärke ei jätku miskipärast kõigile, kes seda väärt oleksid, andsid Liblikapüüdja vilistlased Hele ja Alo Kõrve Lianne Saage-Vahurile üle enda meisterdatud aumärgi.
<p />
Üks vint veel
Juubelipuhuselt koosviibimiselt jäid meelde Liblikapüüdja suurte sõprade, teatrimehe Jaak Alliku ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi direktori Rain Mikseri mõtteavaldused. Allik meenutas eneseirooniliselt, kuidas ta aastakümneid tagasi, ühe teise riigikorra ajal kõrgkoolis marksismi-leninismi loenguid luges ning kuidas üks selle õpetuse kohta käiv loosung väitis, et “marksism on kõikevõitev, sest see on õige“.
“Kui marksismi asjus on aeg oma korrektiivid teinud, siis mõnda teise konteksti sobib eelnevas lauses kasutatud konstruktsioon endiselt väga hästi. Nii ma ütlengi: “Lianne Saage-Vahuri teatriõpetus on kõikevõitev, sest see on õige!“ lõpetas Allik.
Mikser aga meenutas 2006. aasta aprillis Varstus toimunud esimest Lõunafestivali, millel Liblikapüüdja etendas, nagu ta ütles, “seda lõngakeradega tükki“ ehk eesti lasteluulel põhinevat lavastust “Maailmas on miljon kaksteist teed“. Pärast nende etteastet olid ka zhürii meesliikmetel silmad liigutusest märjad. Kui need silmi pühkivad ja nina löristavad mehed siis ühisele järeldusele jõudsid, et lavastaja Lianne polnud sugugi lavastuses meelega pisarakanalitele rõhunud, vaid kõik oli täpselt õiges vahekorras, siis pühkinud kõige “vesisem“ mees, Andrus Vaarik nina otsast järjekordse tilga ja öelnud talle iseloomulikult r-i põristades: “Jah, kui oleks veel üks vint peale keeratud, oleks p…s olnud!“
Tagantjärele tundub, et kõige õnnelikumad inimesed Liblikapüüdja sünnipäeval polnudki kooliteatri vilistlased ega praegused näitlejad, vaid ühtede ja teiste vanemad: küllap nad juba oskavad hinnata seda, et nende lastel on võimalus osaleda nii ilusates ettevõtmistes nagu Liblikapüüdja omad.
i
RIINA MÄGI
