Mäletan, kuidas juba neljandas klassis hakkasid välja kujunema mitmesugused rollid. Klassivendadele pakkus nalja minu perekonnanimi ja välimus. Olin väga kõhn, pikka kasvu ja kahvatu. Mind kutsuti kõikvõimalike surmaga seotud sõnadega. Aja möödudes rollid kinnistusid ning naljad läksid veelgi julmemaks.
Iga sõna ja nali läks mulle väga hinge ning tegi meeletult haiget. Teadsin, et nimi ja välimus on midagi, mida ma mõjutada ei saanud. Peagi tekkisid sotsiaalmeediasse juba varikontod ning õelad kommentaarid minu suunas. See oli aeg, mil populaarsus väljendus noorte endi hinnangul nii sõprade arvus kui ka piltidele antud hinnetes, mida minul oli vähe, ning seetõttu olin teistest klassiõdedest justkui halvem.
Soovisin väga kellegagi tekkinud olukorrast rääkida, kuid kodus mind ei kuulatud ning õpetajaid ma ei usaldanud. Arvasin, et nad käivad õpetajate toas probleemseid õpilasi arvustamas ning seda ma ei soovinud. Tundsin end üksikuna, nutsin sageli ja olin õnnetu katkine hing. Mis sellest, et olin tubli mitmetel spordialadel ning lõpetasin kooliaastad seitsmenda klassini kiituskirjadega.
Igast olukorrast on väljapääs
Ühel hetkel hakkasin ka mina otsima soovitud tähelepanu, muutusin mässumeelseks ja tahtsin kuskile gruppi kuuluda. Tuli esimene armastus, millest kujunes küll elu kõige valusam ja õpelikum kogemus. Kui armastus otsa sai, avaldati virtuaalmaailma vahendusel kõik minu peamised saladused. Sageli korraldati grupivestlusi, kus mind alandati ja naeruvääristati.
Minu ümber oli veel palju teisigi inimesi, keda usaldasin, kuid kes mulle siis korduvalt haiget tegid. Seetõttu ei julgenud ma enam ka kellegagi rääkida ega abi otsida. Hirm jälle haiget saada oli väga suur. Küsisin endalt korduvalt, kas elu on ikka elamist väärt, kui ma olen üksik, katkine hing ja ei oska ennast isegi aidata.
Kooli- ja küberkiusamisse sekkusid minu kehalise kasvatuse õpetaja ja klassijuhataja, kellele ma olen tänase päevani hingepõhjani tänulik.Vaid nende kiire tegutsemine ja elukogemus aitasid ning suunasid mu õigele rajale tagasi.
Lõplikult hakkas küberkiusamine vähenema siis, kui muutsin kõik oma kontod privaatseks ega postitanud iga oma tegemist piltidena sotsiaalmeediasse. Samuti tegelesin aktiivselt administraatorite teavitamisega ebasobivatest postitustest ning eemaldasin oma kontodelt inimesed, kes mulle haiget olid teinud. Eelkõige aitas küberkiusamise vastu mõttemaailma muutus, sest sain aru, et numbrid sotsiaalmeedias ei ole tegelikult olulised.
Valusad õppetunnid
Kiusamine on mind inimesena palju mõjutanud, eelkõige olen õppinud virtuaalmaailmas teadlikumalt käituma. Jagan pilte vaid piiratud kontodel ning ei lase endale lähedale inimesi, kes minu jaoks väärtust ei loo või kellega ma üldse mingil põhjusel oma elu jagama ei peaks. Läbides seda keerulist teekonda, tundub võimatu jääda positiivseks ja naeratada, aga positiivne mõtlemine ongi see, tänu millele ka kõige keerulisematest olukordadest jagu saab. Igas olukorras, igas vanuses. Pärast pikalt kestnud katsumusi usun siiski, et kõik inimesed on head ning tulevad meie ellu alati selleks, et midagi õpetada.
Olen õppinud elama teadmisega, et mind on kiusatud. See on mind inimesena palju mõjutanud ning aidanud kasvatada paksu naha, et seista vastu ebameeldivustele. Mul on kulunud väga palju tahtejõudu, et sellest üle olla ja see lahti lasta. Gümnaasiumi lõppedes tundsin siiski lõpuks, et sulgesin selle peatüki oma elus.
Vabatahtlikuna teistele toeks
Kiusamine virtuaalmaailmas on aina kasvav probleem. Üha väiksematele lastele antakse kätte tahvelarvuti või nutitelefon. Seejuures tuleks olla teadlik ka võimalikest ohtudest, eriti neil, kes ei oska ennast ise kaitsta. Samuti on meie ühiskonnas liiga palju ükskõikseid inimesi, kes ei näe kitsast ringist kaugemale, kuid ometi paneme me selle vastutuse näiteks õpetajatele, kellel on korraga sadu lapsi õpetada.
Sotsiaalkampaania „Suurim julgus” on andnud mulle inimesena nii võimaluse ise andestada ja negatiivsest lahti lasta kui ka juhtida nooremate tähelepanu kasvavale probleemile. Osaledes selles kampaanias, tahan jagada võimalikult palju isiklikke negatiivseid kogemusi, mille eest oleks mind saanud kaitsta piisav info.
Läbi Telia vabatahtliku algatuse programmi YOUNITE olen pühendanud oma aega ja jõudu sadadele lastele, et anda neile võimalikult palju õppetunde ja jagada oma kogemusi. Kõik, mis minuga toimus, oleks võinud lõppeda palju kurvemalt. Vabatahtlik töö on mulle tõestanud, et andmiserõõm on suurem kui saamiserõõm. Mida rohkem ma oma aega heategevuseks panustan, seda paremini saan jagu hingevalust, mida kiusamine mulle põhjustas.
Koolilastele sisendan peamiselt kolme tõsiasja.
Kõik me oleme pealaest jalatallani omamoodi ägedad.
Kiusaja ei ole alati kõige halvem inimene maailmas, ka tema käitumisel on omad põhjused. Jää alati iseendaks ja vajadusel jaga oma muret inimesega, keda usaldad.
Kiusamise vastu kiusamisega ei saa. Jaga headust, ole siiras ja aus!
ILONA KIRST, Telia teenuste haldur
