(Maire Aunaste, “Viis aastat peidus”)
Raamatu kaanetutvustuses on Maire Aunaste kirjutanud: “See on raamat teie igaühe julgustamiseks. Siit ei pruugi te leida midagi uut ei Ameerika ega ameeriklaste kohta, võib-olla isegi mitte raamatu autori kohta. Aga kui te pärast minu kannatuste läbilugemist söandate pöörata selja oma turvalisele elule, minna ja avastada maailma enda ümber ja enda sees, saaksite peale uute teadmiste ka aimu, mida te ise inimesena väärt olete.” </span>
Pärast viit aastat Ameerika-elu leiab autor Eestisse tagasipöördumise eel, et äraoldud aeg oli andnud talle olulisima – teadmise, kes ta on, kui tugev ta on ja milleks ta üldse elab. Eestisse naaseb ta enda sõnul veendumusega, et tema missioon ajakirjanikuna ongi inimesi elamisel julgustada.
Ameerikas on kõik suur
Ühes võib kindel olla – midagi kõmulist autori kohta raamatust tõepoolest otsida ei maksa. Isegi mehest lahkuminekut kirjeldab ta vaid nii palju, kui selguse mõttes vaja. Nagu ta ise ütleb, püüab ta sellest kirjutada nii vähe kui võimalik, tunnistades siiski: “Ilma temata poleks ma Eestist lahkunud.” Küll aga maalib autor tõetruid pilte illegaalide elust, suurest Ameerikast heas ja halvas ja ei hoia kokku värve igasuguste veidrate tüüpide kirjeldamisel. Igatahes on see raamat kõike muud kui edvistavalt pihtimuslik tagasivaade oma elule ja seiklustele, nagu seda viimase aja üllitistes rohkesti leida võib. Pigem võiks Maire Aunaste kirjapandut mõnes mõttes pidada omamoodi teejuhiks neile, kes kavatsevad Ameerikat ja iseennast avastama minna. Huvitavat, maailma avardavat, mõtlemapanevat ja õpetlikku on raamatus aga kahtlemata kõikide lugejate jaoks.
Olles nooruses unistanud New Yorgist kui maailma nabast ning keskeale lähenedes viie aasta jooksul Ameerika tegelikkust tundma õppinud, kinnitab Aunaste saadud elukogemuste toel ja kogetud raskuste kiuste: “Pärast neid aastaid olen ma teistmoodi inimene. Parem, ma loodan. Arusaajam igatahes.”
Distantsilt vaadates
Kaugelt näeb ilmselt paremini ja objektiivsemalt. “Suurim erinevus kahe kange — Ameerika ja Nõukogude Liidu — vahel oli ja on see, et ühes paikneb tähtsuse järjekorras alati esimesel kohal inimene ja alles seejärel tuleb riik, teises on kõik täpselt vastupidi. Kahjuks on isegi tänasesse Eestisse jäänud palju nõukogudeaegsest mentaliteedist. Või mille muuga seletada näiteks uudiste järjekorda õhtul, mil riigieelarve, gaasitoru probleemide ja välisuudiste järel räägitakse lõpuks Kaljo Kiisa surmast! Ameerikas algavad ABC uudised näiteks sellega, et Bronxi linnaosas jäi auto alla 14-aastane koolipoiss, kelle elu pole õnneks ohus,” kirjutab Aunaste.
Läbi autori silmade ja tunnete saame kaasa elada Maailma Kaubanduskeskuse hoonete kokkukukkumisele 11. septembril 2001. aastal, ööpäev kestnud hirmuäratavale elektrikatkestusele suurlinnas, kevadest sügiseni toimuvatele laatadele, suurlinna kirevale elule; heita pilku lillelastele New Orleansi dzässibaaris ja mida kõike veel, kõnelemata illegaali lootusetuna tunduvatest tööotsingutest, alanduse talumisest nii töövahendajatest vene juutide kui ka egoistlike miljonäriprouade poolt jne.
Saame mõndagi teada nendest, kellele Ameerika erinevatel põhjustel kas ajutiselt või päriselt uueks kodumaaks saanud. Nende seas on ka eestlased, kes, nagu Maire Aunaste kirjutab “… on tõestanud endale, oma lastele ja uuele kodumaale, et eestlane on aus, väärikas ja eluga toime tulev. Kuna nad ei tahtnud kaotada oma juuri, pidid nad need ajama nii sügavale, et Eestimaa läbi maakamara vastu ulatuks. Eestlaste uhkus oma maa ja keele üle ning nende ustavus maha jäänud kodumaale oli üks neist avastustest, millele tänu oma Ameerika-aastatele jälile sain.”
See värvikirev maailm…
“Viie aasta jooksul tegin ma töid, mis ajasid mind naerma, nutma, alandusest higistama ja piinlikkusest punastama, kuid alati, kui ma oma hädised dollarid peopessa peitu pigistasin, teadsin ma, mille eest ma olin need saanud: töö eest! Ja uskuge – need on tööd, millest on rääkida rohkem kui kogu mu telekarjäärist Eestis,” kirjutab Aunaste.
Lugeja saab aimu, kuidas on üksteist tundi järjest püsti seista ja torte teha vorpida; administraatoriametist restoranis, koristajatööst peredes ja hotellides jne. “Kärutad oma käruga ukse taha, kus on peal härrasmeeste pilt, ning imbud tuima näoga ruumi, kus mehed pole harjunud naisi nägema. Ja õnneks nad koristajat ei näe ka! Sest koristajal pole sugu…”
Omaette lood on veidrikust vanadaami Margoti hooldamisest, narkomaanist miljonäriproua juures koduabilisena töötamisest või siis üksildase vanainimese Florence eest hoolitsemisest, kes isegi oma vanust ei teadnud ja armastas oma päevi mööda saata riieteta.
“Uskumatult kirevad suhted, ilusad nahavärvid ja põnevad saatused ümbritsevad Ameerikas inimest, kes naudib maailma mitmekesisust enda ümber,” kirjutab Aunaste ja tõdeb samas: “Nii nagu Tallinnal ja Tudulinnal on ühesugune ainult algustäht, on ka Ameerikal ja Ameerikal vahe. Ja selle erinevuse põhjus on peamiselt inimesed.” Nii on ilmselt kõikjal ja kõiges.
“Ameerikat võib julgelt nimetada maaks, kus materiaalsed unistused täituvad nii kiiresti, et unistusi ei olegi! See on üks põhjus, miks enamik Ameerikasse läinud idaeurooplasi enam koju tagasi ei lähegi,” leiab kirjutaja. Hingerahu, nagu selgub, materiaalsus kindlustada ei suuda.
Igatahes peaks see raamat pakkuma tõetruud ja põnevat lugemist elust endast Maire Aunastele omase mahlaka ja osava väljendusoskuse läbi.
Autori sõnul tõi ta endaga Ameerikast kaasa ühe elu jagu mälestusi ning vaatamata kõigele ka igatsuse Ameerika järele. “Mis mind aga Ameerikat tõeliselt igatsema paneb, on sealne elamise rõõm… Ja kui palju on inimestel omavahel rääkida ja naerda. Ja veel – ma pole kusagil mujal kuulnud nii paljusid inimesi tänaval laulu ümisemas. Isegi kodutud laulavad ja kõik need metroojaamades seisvad ja istuvad tänavamuusikud…,” kirjutab raamatu autor.
VAIKE KÄOSAAR
