Soliidsemas eas inimesed mäletavad veel, et nõukogude ajal seisis kõigi ajakirjandusväljaannete päises üks ja sama loosung: “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Jõgeva linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis üleval oleva fotonäituse lipukirjaks võiks olla “Kõigi maade nurrmootorid, ühinege!”, sest piltidel võib näha kasse õige mitmelt maalt.
Tiina Säälik on suhteliselt palju reisiv inimene. Viimasel ajal on tema puhul sagedasimaks reisimise põhjuseks mitmesugused jooksuüritused, ent aeg-ajalt tuleb ette ka muid sõite. Fotoaparaat on Tiinal alati kaasas ja “laskevalmis”. Ja kuna Tiina puhul on tegemist suure kassisõbraga, siis pole ime, et ta reisidel ka kasse jäädvustab. Sest kui nad tänavapildis juba on, siis nad torkavad silma.
Tiina mäletab, et esimese suurema valiku kassipilte tegi ta kolm aastat tagasi Gruusia pealinnas Tbilisis.
“Hiljuti avastasin, et olin toona märkmetesse kirjutanud, et Tbilisis on kõige kurvemate silmadega kassid, keda ma näinud olen,” ütles Tiina.
Sestpeale hakkas tema kassipildipank tasapisi, aga järjekindlalt kasvama. Nurrmootoreid jäädvustavate piltideta on ta reisilt naasnud vaid siis, kui reis on olnud väga lühike ja ringi on liigutud vaid kesklinnas ja kehva ilmaga. Hispaanias Valencias sattus Tiina seevastu suisa kodutute kasside kolooniasse ja seda suhteliselt kesklinna lähedal. Austria pealinnas Viinis külastas ta aga Euroopa vanimat kassikohvikut, kus külastajad saavad peale keha kinnitamise kassidega suhelda. Üks selline asutus on juba Eestiski – Tallinnas Tartu maanteel.
Küsimusele, kas eri maade kassid on pigem sarnased või erinevad, vastas Tiina, et pigem sarnased. Veelahe võib joosta hoopis mujalt, mitte riigipiire mööda: samalt maalt võib leida nii hoolitsetud kodukasse kui ka õnnetuid tänavahulguseid, kel üksnes tänu enda usinusele või kellegi härdusele “nahk toores” püsib.
Uudishimulik loom
“Ega see, kas tegemist on kodu- või tänavakassiga, iga kord nii kergesti eristatav polegi,” ütles Tiina.
Ühe Sankt-Peterburgis pildistatud punase kassi kohta teadis Tiina siiski, et see on väga hoolitsetud kodukass, keda linnakorterist suvilasse ja tagasi sõidutatakse. Türgis jäi talle kaamera ette väike naiivse silmavaatega kiisuke, ühe Barcelonas elava eestlanna kodus aga must kass, kes külalist vaid ukse pealt piidles, aga ennast katsuda ei lasknud: ega ta siis mõni odav loom pole!
Pariisis õnnestus Tiinal jäädvustada hotellis elavat kassi, kes antiiktoolil uhke siidpadja peal lesis, Harjumaal Perilas kohtas Tiina aga kolmekäpalist ehk õigemini kolme terve ja ühe viga saanud käpaga kassi, kes oma huvide eest siiski vapralt võidelda mõistis. Ta oli aravõitu, aga uudishimulik, nagu paljud teisedki laias ilmas kohatud kassid.
Tänu kasside uudishimule on Tiina ilmselt mõnegi hea kassipildi saanud, üldiselt nad tema meelest väga head modellid pole. Hea kassipildi saamiseks oleks ju vaja, et loom vaataks õiges suunas, et ta näoilme oleks huvitav, et valgus oleks hea ja kompositsioon paigas, aga katsu see kassile selgeks teha! Ei õnnestu ju alati oma kassi puhulgi, mis siis veel võõrast rääkida. Võid ainult üritada talle vaikselt lähemale liikuda, aga ühel hetkel võib loom saba selga visata ja – läinud ta ongi.
Kui kokku lugema hakkasin, mitu riiki siis näitusel nurrujatega esindatud on, sain kaksteist: Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Valgevene, Gruusia, Holland, Austria, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal ja Türgi. Piltide ühiseks nimetajaks võiks olla Tiina suust kuuldud mõte:
“Kassi silmadest võib palju välja lugeda.” Nii et kes näitusele tuleb, uurigu neid silmi natuke.
Kass on isiksus
Küsimusele, miks talle kassid meeldivad, vastas Tiina, et kass on isiksus, ja mitte lihtne. Seda tajub muidugi ainult see, kes viitsib kassi olemusse süveneda. Kes võtab teda lihtsalt kui looma, see ei pruugi kassist rohkem arvata, kui õues kasvavast puust.
Päev enne Tiina Sääliku kassipiltide näituse (tegelikult kannab see pealkirja “Meie kõrval”) avamist, 4. oktoobril oli loomakaitsepäev. Ja see polnud juhus: Tiina sättis avamise meelega selle päeva kanti. Avamisele kutsus ta külla Jõgevamaalt pärit telenäo ja tubli loomaaktivisti Kertu Jukkumi ning Jõgeval elava Kaidi Lazareva. Mõlemal oli jagada kogemusi loomade, sealhulgas kasside päästmisest. Toit, ravimid, kastreerimine, steriliseerimine – need ei ole odavad, aga kes näeb, et loom hädas on, võiks ikkagi aidata.
“Tahangi juhtida oma näitusega tähelepanu väikestele loomadele, kes elavad meiega koos ja meie kõrval. Peame neid tavalisteks, kuid igal neist on oma lugu, oma elu ja saatus. Tahan, et kõik, ka lapsed ja noored mõistaksid, et looma pidamine on vastutus, seda ei tohi kergekäeliselt võtta,” ütles Tiina. “Lemmikloomade pidamine osa meie kultuurist ja minu arvates peaks olema möödas aeg, mil kassipoegi “merekooli saadeti. Vastutustundlik loomaomanik laseb oma kassi steriliseerida ega lase ilmale tulla soovimatutel poegadel.”
Kui piiri taga on Tiina pildistanud kümneid kasse, siis tema põhiline neljajalgne fotomodell on siiski tema enda siiamilaadne kass Kitekät Lola Koorekreem Sinilill. Facebooki kassisõprade grupi jaoks on ta kujunenud tõeliseks staarkassiks. Kui Tiina pikemat aega ühtegi Lola Koorekreemi pilti pole postitanud, kostab tema fännide suust nurinat: kuhu meie staar on jäänud? Lola Koorekreemile andis Tiina oma fotonäitusel olulise rolli: ta on selle näituse esitleja. Nii et loomulikult on näitusel väljas ka tema foto.
Tiina Säälik on Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupile tänulik oma näituse toetamise eest. Vaadata saab seda 2. novembrini.
Lõpetuseks aga Tiina luuleread, mis kirja pandud näituse avamise päeval.
Ma ei tea, kus liiguvad su käpad
kaugel seal võõral maal
Täna ei tea, kas hüvasti jätad
või keegi on saanud sind aidata…
Meie kõrval on kõike ja kõiki
inimloomi nii hulle kui häid
Kuid vahel ootama jäädki
seda südamest tulevat paid…
Vahel ootama jäädki päikest
soojust ja toitu ja head
Me ei märka su käppade käike
Ei silita möödudes pead…
Inime, sulle on antud võimalus, tegu ja võim
valitse targalt me üle, palub siin kasside hõim
Märka me abitut hinge
armasta, palun, ehk saad…
Meie ju andeks ei palu
Valusat elu siin maal…
RIINA MÄGI
