Veebikeskkonnad nagu Facebook, Twitter ja kõik muud taolised lehed on küll heaks vaba aja veetmise ja info vahetamise võimaluseks, kuid siiski tasuks veebipostituste puhul mõelda ka vanasõnale “Enne mõtle, siis ütle”. Antud juhul tuleks seda tõlgendada: “Enne mõtle ja siis trüki, sest kõike, mida avaldad, võidakse kasutada sinu vastu.”
On üllatav näha, et paljudel Facebooki kasutajatel ulatub sõprade arv mitmetesse sadadesse, mõnel isegi tuhandetesse. Tuleb tunnistada, et ma ise pole sugugi parem, registreeritud sõprade arv on ligi kolmsada viiskümmend. Kuid kas tõesti kõik FB kasutajad usaldavad läbi ja lõhki oma veebikeskkonna sõpru, kes saavad iga päev lugeda meie postitatud mõtteid ja ideid, vaadata meie tehtud pilte ning videoid?
Mõned isikutüübid kohe peavad igal sammul igast oma käigust pildi tegema või lauseread Twitterisse või FB-sse üles riputama. Samas, kes saakski neid keelata, kui meile on loodud sellised võimalused ja on välja kujunenud mentaliteet, mis nõuabki iga sammu ja tegevuse kirjeldamist veebi vahendusel tervele maailmale.
Siiski on nüüd asi nii kaugel, et üha tihemini on hakanud FB-s liikuma abipalved, et leida varastatud sõiduk, väärisasi. Eks ikka teavitatakse sellest ka politseid, kuid vargad kipuvad ju kavalad olema ja varastatud esemed jäävad siiski lõplikult kadunuks.
Samas leian ma, et Facebook’i kontodesse postitatud staatused ja pildid on varastele heaks andmebaasiks. Olgu selle tõestuseks toodud järgmine näide. Tarmukas Soomes töötav kõrgepalgaline poissmees postitab oma FB kontole ilusa pildi äsjasoetatud kodukinosüsteemist, uhkest sportautost või kiirkaatrist, mille ostmiseks tuli tal põhjanaabrite juures aastaid tööd rügada. Veel paar päeva hiljem lisab ta FB staatuseks, et on järgnevad kolm nädalat Soomes tööpostil, et koguda raha näiteks korteri remondiks, veel uhkema kodukino või sportauto tarvis. Kui ta aga kolme nädala pärast koju naaseb, selgub, et tema elamine on kallist tehnikast tühjaks tehtud, autogi treileriga minema veetud.
Järgnevalt asendab ta uhkest tehnikast tehtud piltide kirjeldused nutulauluga, kus kirjas, et korteris (või majas) on käinud vargad. Võtnud ära ühe, teise või kolmanda tehnikavidina ja ehk head inimesed nägid mingil umbmäärasel ajal mingeid kahtlasi tegelasi tema maja juures askeldamas.
Sellele järgnevad muidugi ka avaldused politseisse ja paanilised kõned iga jumala päev kohalikule konstaablile. Sõimatakse ka politseinikke, et miks nad ometi midagi ei tee, et ta oma vara tagasi saaks.
Vargaid, nagu üldse inimesi, on igasuguseid. Ehk komistasid nad selle eelnimetatud varakambri peale kogemata, kuid pole võimatu, et üks või mitu tema Facebookii n.ö sõpra, kes noormehe leheküljele sattusid, võtsid nõuks jutuka mehe varanduse ära viia, sest info oli neile ju justkui kandikul ette antud.
Kokkuvõttes võib nentida, et eks igaüks ongi oma saatuse sepp ning loomulikult ei saa kedagi keelata oma varaga veebikülgedel eputamast. Ega enne tavaliselt ei õpi, kui selle eest on kooliraha makstud.
i
EILI ARULA
