See kõik on kui üks kohutav deja vu. See oleks justkui juba olnud — mõnevõrra teisiti, aga siiski. Ja nüüd kordub see taas. Kuigi ei tohiks. Mitte kunagi.
Mehhiko lahes on naftat. See lause, mis üsna hiljuti tähendas eelkõige teenimisvõimalust õlifirmadele, sõidulusti autofriikidele ja, tõsi, ka ohusignaali keskkonnateadlikumatele, on nüüd saanud jätkuva ökokatastroofi tunnuseks. Sest nafta on nüüd sõna otseses mõttes lahes, mitte lahe põhja all sügaval, kuhu ta tegelikult peaks jääma — nii kauaks, kui võimalik.
Õlised linnud, kes meenutavad pigem naftaklompi. Nafta poolt tapetud merekilpkonnad. Kilomeetrite viisi reostunud rannikumärgalasid. Hävinud töökohad kalanduses, jahinduses, turismis… aga enne kõike ikka ja jälle – linnud, kalad, kilpkonnad ja muud mereelanikud õlikatku läbi piinarikkasse surma mõistetud. Miks küll?
Praegune katastroof ületab juba praegu merre voolanud nafta koguselt tunduvalt kurikuulsat Exxon Valdezi juhtumit, mida loetakse üheks hullemaks omataoliste hulgas. Tõsi, viimatinimetatu ei olnud hull sugugi pelgalt merre voolanud nafta koguse tõttu, sest mõnegi supertankeri avariiga on merre sattunud ka suuremaid õlikoguseid. Ent Mehhiko lahe puuraugust tuleb naftat aina juurde, äsja selgus järjekordse lekke peatamise katse läbikukkumine ja lekke pidamasaamise lootus nihkub üha edasi. Kardetavasti ületab merre voolanud õlikogus peagi mitte üksnes Exxoni oma. Aga paljud asjaolud on ka Mehhiko lahes sarnased, sest tegu on ökoloogiliselt väärtusliku ja tundliku alaga.
Seniste tehniliste lahenduste mittetoimimine tähendab kardetavalt veel mitut kuud lakkamatut naftavoolu Mehhiko lahte. Ent juunis algab orkaanide aeg, mis võib tööd sootuks võimatuks teha ja pillutada naftat kõige erinevamates suundades Mehhiko lahe ja Kariibi mehe rannikule. Hoovused võivad selle nafta sealt välja kanda…. pole välistatud, et see Golfi hoovusega ka Euroopa randadeni jõuab.
Igale mõistuse ja südametunnistusega inimesele on naftasurma määratud loomi valus vaadata isegi pildil. Kui oled aga seda kõike ka isiklikult kogenud…. Minu kogemus õliste lindudega piirdub meie mõistes enneolematu, kuid globaalskaalas paraku üsna tagasihoidliku Nõva katastroofiga ja sellest veel tagasihoidlikuma Sõrve reostusjuhtumiga. Meenub, mida tundsin Nõval pigikäkkideks muudetud linde korjates. Sel hetkel poleks reostajal minult küll mingit armu loota tasunud. Ja nüüd jälle!
Ja kui nüüd ka küsitakse, kas teil, Rohelistel, siis tõesti muud teemat peale energia polegi, tahaks tõesti vastu küsida, kas teil, naftahoolikutel, mõistust ja südametunnistust üldse ongi?
iii
ALEKSEI LOTMAN, Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised
