Poolsada aastat ei tohtinud jõule pidada, nüüd aga on lausa kõva käsk seda teha ja eeskätt pakutakse selle tähistamiseks lõputult kõike osta.
Kuskilt lugesin, et peamine, mis meil puudu on, on kindlustunne. Ja et asjad seda ei anna. Päris nii see vist pole. Raha (või selle eest ostetud asjad ) annavad eluaastaidki juurde! Nüüdsel ajal saab väga paljusid raskeid haigusi ravida, mõnel puhul väga suure raha eest….Isegi lapsi saab raha eest, nii sai Alla Pugatšova hiljuti emaks! Eks raha kohta võiks öelda, et see pole paha…
Meil põhjamaal kulgeb aeg rahulikumalt, inimesed olla külmaverelisemad? Selle üle võib vaielda, aga talvine hämarus ja kulg üha suurema pimeduse poole jätab mulje, et päevaga ei jõuagi midagi erilist korda saata. Pimeduse vastu astume tehnoloogiaga.
Mu poolteiseaastasel lapselapsel on juba niisugused mänguasjad, millest pole unistadagi osanud: värviliselt vilkuvad pallikesed, kui neid vastu maad lüüa. Ja mingid laulvad ja ka värvimängu harrastavad kaleidoskoobid, mis ka muudkui küütlevad!
Nii et jõulud ei saa kuidagi salaja tulla, eks see oli muistegi nii. Inimene ikka ootab pühi ja tähendusega, teistmoodi aegu. Aega, milleks on valmistatud, mida tehakse meeldejäävaks kingituste ja ümbruse puhastamise ning disainimisega. Kas ennevanasti nii väga kingitusi tehti?
Aeg on lapsevanematelegi koormav. Tean pereema, kelle lapsed käivad algklassides ja kes päkapikkude aja on endale lihtsamaks teinud. Kuivõrd lapsed nii või teisiti enam päris päkapikke ei usu, mõtles ta välja müüdi, et päkapikud tõid hulgikaubanduse korras suure hulga maiustusi, komme-küpsiseid-puuvilju. Lapsed siis ise valivad neist õhtuti midagi välja ja panevad sussi sisse, et sealt hommikul leida. Muganduski päkapikkude elu, käigu need igal õhtul väiksemate laste juures! Emal-isalgi meelespidamist vähem! Kuusk on selles peres ka juba päris ammu kaunistatud. Seal on poest ostetud kuule, mis kannatavad, kui väike laps nendega palli mängib, on omatehtud kaunistusi…
Kui kass kuuse ümber ajaks, nagu mul kunagi juhtus, ei muutuks ehted värviliseks klaasipuruks ja ka kunstkuusega ei juhtu midagi. Metsavärskusest jääb muidugi vajaka.
Tallinnas Balti jaama turul on aeg kella 16 paiku nagu seisma jäänud, valgust jääb üha napimaks. Keegi vanapoolne mees turnib taburetil ja päästab aasadest suurt koormakatet, mis on mitmest kohast nii kinnitatud, et vahekäik on sademete eest kaitstud. Kuskilt kostab vaikset jõulutilinat, seda levitab tilluke jõuluvana, kelle pea on seestpoolt roosalt valgustatud ja kes pidevalt mööda kuldset ketti üles-alla turnib. Sel turul on amortiseerunud putkad ja hooned, tihti ehitatakse ise letipealseid juurde, mistõttu kipuvad läbikäigud kitsaks jääma. Eriti, kui mõni vanem kübara ja kepiga daam või lonkav vanapoolne mees seal liigub. Letid on veel kaubaga täidetud, igasugust rohelist, kuivi kimbukesi, meepurkide püramiide. Kõikvõimalikke hoidiseid, ikka kasulikud ja väga ökoloogilised. Müüjad on oma mõtetes, mõned viskavad pilgu harvadele möödujatele, potentsiaalsetele ostjatele. Teised kraamivad laualt asju kokku, saapaid, tuhvleid, kotte, kõiksugu garderoobi kuuluvaid hilpe…
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt; mso-ansi-language: ET” lang=”ET”>i
EHA NÕMM
