Ujumissõbrad ei ole kindlasti õnnelikud selle üle, et nii toredast tervislikust ja sportlikust ajaviitest nagu seda on ujumine tuleb peamiselt juttu siis, kui mõni hulljulge purjutaja on merre, tiiki, järve ära uppunud.
Tänaseks on ujulate olukord üle Eesti ikka väga täbar ja laste ujumistunnid ka sellesama kohustusliku kooliujumise raames kipuvad massiliselt rahapuuduse tõttu ära jääma. Kui sellest täna ei räägita ega asjaomaseid tegutsema ei sunnita, siis millal veel?
Kas jälle 20 aasta pärast kui tänased lapsed on paremas elueas noored mehed ja naised, kel elumeri üle pea lainetab?
Igatahes seni kuni kultuuriministeerium vormistab minu arupärimisele vastust Eestis töötavate basseinide ning nende olukorra kohta ning haridusminister püüab kokku kirjutada ülevaadet selle kohta, kuidas edeneb kooli kohustusliku ujumise algõpetuse õppeprogramm ja kas seda piisavalt rahastatakse või kas selle üle ka keegi järelvalvet teeb, ujub terve Eesti ja naudib ilusat suve kaine peaga:
Selleks on ujumisliidul tore üle-eestiline avaveeujumiste sari, mille üks mõte on loomulikult pakkuda ujumissõpradele mõtestatud tegevust veekogude ääres. Suur osa neist ujumistest toimub ju Eesti looduslikult kaunitel järvedel, mõned aga ka merel. Teiseks juhtida inimeste tähelepanu ohutusele, millega iga vee ääres olija peaks arvestama. Kolmandaks anda inimestele lihtsalt võimalus oma talvistest treeningtundidest mõnu tunda ja ka väike võistlusmoment üle elada.
Enamiku nende võistluste juures aitab meid rannavalvega G4S ja on päris selge, et iga vetelpääste on selliste ühisprojektide üle pigem õnnelik kui õnnetu, sest kuidas teisiti ujumise ohte ja eelkõige häid külgi siis veel inimestele lähemale saaks tuua kui turvaliselt ujudes.
EVELYN SEPP, riigikogu liige, Keskerakond
