See ei ole sündmus, mille juures selle kirjatöö lugejad ennast koduselt tunneksid. Erdoğani-Putini tippkohtumine Peterburis toob esile paljutki, mis on Euroopas valesti ja mis võib veelgi halveneda. Samas oleks vale pidada seda ajalooliseks pöördepunktiks.
Türgi ja Vene liidritel on palju ühist, eriti nende (ebameeldivalt) jõulised ja kahtlustavad isiksused. Samas on kahe riigi vahel erinevusi kaugelt rohkem kui sarnasusi.
Vladimir Putin on purustanud Venemaal opositsiooni. Õigusriik on kõigest fassaad ning valimised kujutavad endast farssi.
Türgis on asjad teisiti. Tõsi, härra Erdoğan põlastab kurdimeelset Rahvademokraatlikku Parteid (HDP) ja on muutnud reegleid sellele kaigaste kodaratesse loopimiseks. Erakonna parlamendisaadikuid ähvardab vahistamisoht. See on taunitav, ent tähtsamad kemalistide ja rahvuslaste parteid (vastavalt CHP ja MHP) võistlevad valimistel härra Erdoğani Õigluse ja Arengu Partei (AKP) vastu.
Erinevalt Venemaast ei ole seal valimised pettusest kantud. Tulemused ei ole ette teada ja härra Erdoğan ei saa alati oma tahtmist. Tema võim on saavutatud poliitilise konkurentsi, mitte monopoli tingimustes.
Miski sellest ei anna alust enesega rahuloluks. Türgi on liikunud aastaid vales suunas ning trendid on nurjunud putši järel kiirenenud. Härra Erdoğan viib riigiametnike seas läbi puhastust, kehtestab meediale piiranguid ja kutsub taastama surmanuhtlust.
See ei ole täiesti õigustamatu. Riigipööre võinuks õnnestuda või tuua kaasa kodusõja. See oleks olnud närvesööv igas riigis.
Samuti tasub meeles pidada, et küllaltki suur osa sellest on Euroopa süü. Me oleme Türgi ees Euroopa Liidu liikmesuse väljavaadet aastakümneid lehvitanud, suutmata samal ajal pidada tõsiseid läbirääkimisi. Me vahendasime kokkulepet Kürpose üle ja ei suutnud seejärel seda ellu viia. Isegi euroopameelsed türklased räägivad kibedalt tähelepanematusest ja kahepalgelisusest. On sageli ette tulnud, et meie, eurooplased, oleme oma naaberriikidega läbi käies õõnestanud sõprade positsioone ja julgustanud vaenlasi.
Teoreetiliselt võib Türgi Läänest lahku lüüa ning ameeriklased tohutust Incirliki baasist välja visata. Riik võib taanduda NATO juhtimisstruktuurist, tühistada rändeleppe EL-iga ning moodustada Venemaaga autoritaarse telje, jagades omavahel Musta mere ja isegi Kagu-Euroopa.
Samas ei tundu miski sellest olevat tõenäoline. Erdoğani-Putini tippkohtumine keskendub rohkem eelmisel aastal Türgi õhuruumis Vene lennuki allatulistamisest tingitud kahju parandamisele. “Normaalsus”, mis tähendab tulutoovaid kaubandussidemeid – Vene turistid Türgis, Türgi eksport Venemaale. Uuesti on päevakorras kulukas ja raiskav Turkstreami gaasijuhe läbi Musta mere: halb uudis Gazpromi aktsionäridele.
Aga Türgil on jätkuvalt palju võita liidust Läänega ning palju kaotada juhul, kui see peaks lõppema. Erdoğan põlastab jätkuvalt Bashar al-Assadi Süürias. Lääs on parim võimalus selle režiimi kõrvaldamiseks, mida Venemaa toetab. Siin on raske näha mingil kujul ühispositsiooni teket. Türgi on viimastel kuudel parandanud pragmaatiliselt suhteid riikidega nagu Iisrael.
Julm tõde Lähis-Idas on, et Venemaa toetab ulatuslikult šiiitlikku Iraani ja selle liitlasi ning sunniitlikud riigid, kelle hulka kuulub ka Türgi, naudivad Lääne laialdast toetust. Siin ei ole niipea muutusi ette näha.
Türgi asub halvas naabruskonnas ning vajab tõsiseid sõpru. Putini Venemaa, ühtaegu nii majanduslik ja poliitiline läbikukkumine, ei ole sellist sõprust võimeline pakkuma praegu ja ehk isegi mitte kunagi.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
EDWARD LUCAS
