Kohtumine Ene Rämmeldiga, mis leidis aset ülemöödunud nädalal Palamusel, oli üks neist imepärastest. Ene ja Tiina, Libahunt. Siinkirjutaja samuti Tiina, kuid peale nime muid kokkupuutepunkte pole.
1968. aastal Leida Laiuse käe all valminud filmi “Libahunt? peategelasena on Ene Rämmeld inimeste mällu kinnistunud ja sestap vaatasimegi enne kohtumist Palamuse rahvamajas just seda filmi.
Panso kooli omal ajal Enet ei võetud ja kui ta osutus filmi valituks, siis oli ta seesmiselt väga uhke ? et näitab veel Pansole, et just tema oli see, kes kõigist tüdrukutest valiti ja kõige paremaks näitlejaks osutus. Leida Laiust meenutab Ene väga hea sõnaga, just Leida ei laskunud noorel filminäitlejal uhkeks ja upsakaks minna. ?Libahundi? roll vapustas Enet, teatris oleks olnud vabam mängida, kuid film seadis omad piirid. Mis teatris oleks olnud loomulik, see oli filmis ülepingutatud ja võlts. Filmivõtete aeg oli sisemise kasvamise aeg, et õppida julgelt rääkima ja mõtteid välja ütlema.
Ajakohane ka täna
Ei tahaks siinkohal ümber jutustada kõigile teadaolevat sisu, kuid ajakohane on film ka täna. Kus on meie, eestlaste julgus ja enesekindlus? Aprillilõpu sündmused näitasid, et seda siiski on, kuid ometi kipume olema lambakari, kes tagasihoidlikkusest ja mõtteviisist, et ah-mis-nüüd-mina kannatab, surub endas alla julguse öelda tõtt, kuulutada seda tervele maailmale. Eestlaste kannatus? Ene laiutab selle peale käsi ja väidab, et Prantsusmaal poleks midagi sellist, nagu aprilli lõpus Tallinnas toimus, kõne allagi tulnud. Ene käib Eestimaal, ta tuleb siia hea meelega, kuid alaliselt siia elama asuda ei tahaks. Siin ei ole turvaline nagu Pariisis, kus ta julgeb ka kell üks öösel üksi liikuda, siinne ühiskond on ikka veel mürgitatud meile võõrast ideoloogiast ja kunagised KGB kaastöötajad on täna juhtivatel kohtadel.
Esimese Eesti Vabariigi ajal armastasid eestlased oma maad. Ei, mitte marurahvuslusest pole jutt, vaid armastusest ja lugupidamisest. Nüüd on nii palju võimalusi ja vahendeid Eestist teada anda ja peaks olema iga eestlase kohus teavitada meie maal toimuvast kõiki oma tuttavaid ja sõpru väljaspool Eestit.
Esimest korda Palamusel
Ene soovib näha, mis kodumaal toimub, kohtuda inimestega, koguda emotsioone. Palamusel oli Ene esimest korda ja vaimustus sellest kohast. Varem on ta ikka liikunud trajektooril Tallinn-Tartu-Türi. Nüüd jagus aega kohtuda filmivaatajate ja lugejatega ka mujal.
Ene on inimene, kes tegeleb paljude asjadega, kellele meeldivad erinevad tegevused ja vaheldus. Praegu töötab ta Pariisis Pompidu keskuses ja annab turistidele infot, samas räägib ikka ja jälle Eestist, kohast, kust ta aastal 1981 lahkus.
Ta on kirjutanud kaks raamatut, kuigi kirjutamist ta oma meelistegevuseks ei pea. Pigem on see mälupiltide ümberjutustamine, emotsionaalselt ja ehedalt. Lugesin esimest raamatut ?C?est la vie? mõned aastad tagasi ja tabasin end tugevalt emotsioonilt, et mida on minul või paljudel teistel viriseda, et elu on kehv või asjad ebaõnnestuvad. Tehke mõttes läbi kõik see, mida Ene on teinud ? ja teie enda elu omandab hoopis teistsuguse värvi. Muidugi on ta tugev, kuid ta on tavaline naine nagu minagi, samas oma eheduse, siiruse, ilusa hinge ja suure uudishimuga ka väga eriline.
Läbi hilisõhtuse Eestimaa Tallinna sõites jätkus meil juttu veel terveks teekonnaks. Oleme väga erinevad, kuid kõneleme ühes keeles?
TIINA SÄÄLIK
