Nii palju võiks iga suurem erakond pingutada, et vähemalt aasta enne valimisi pakuks igas omavalitsuses välja viis-kuus konkreetset ideed, mida ta korda tahaks saata, ja asuks seejärel neile toetust püüdma.
Riigikogu tegi seaduseparanduse, mis võttis parlamendi liikmetelt maha kehtinud keelu kuuluda samal ajal ka linnade ja valdade volikogudesse. Sellega näitavad erakonnad muu hulgas, et nende pingid on lühikesed.
Kuigi erakondadel on ametlikult tuhandeid liikmeid, ei ole mingi saladus, et suur osa neist on meelitatud sinna kas siis silmade kontrollimise aktsiooni või vihmavarjude, õhupallide või millegi muu jagamise kampaania käigus. See on pahatihti ka erakonna esimene ja viimane kontakt oma liikmega. Erakonna töös enamik neist ei osale ja liikmemaksugi ei maksa. Piirkonna aastakoosolekuks kvoorumi kokkusaamine paneb kohalike aktivistide närvid proovile.
Parteirakukeste sisuline mõju kohalike küsimuste lahendamisele on nõrk ja see pole sugugi hea. Nii kipuvad kohalikes volikogudes domineerima eelkõige kohalike äritegelaste huvid, mille viigileheks on nad frantsiisinud neile parajasti sobiliku erakonna nime ja logo. Erakonnad on rahul, sest nende lipp lehvib, aga mis selle all sünnib, väga korda ei lähegi.
Nii ongi sageli ühtäkki kõik segi nagu pudru ja kapsad ning maailmavaade kipub seejuures olema viimane, mis korda läheb. Olgu siinkohal ka mõned näited. Narvas on Keskerakonnal volikogus suur ülekaal. Aga kui kahe sama erakonna nimekirjas volikogusse kuuluva ärimehe huvid ristusid, torgati seal Keskerakonda kuuluvale linnapeale Eduard Eastile sulg sappa. Konkreetset põhjust polnudki. Kogenud juristina soovis East oma koduerakonnalt, et tema umbusaldajad parteist välja heidetaks, nagu põhikiri ette näeb. Aga ei midagi.
Jõhvis põrnitsevad keskerakondlased üksteist üle laua − ühed on opositsioonis ja teised mitte. Nüüd jäid Keskerakonna nimekirja kuulunud saadikud opositsiooni, aga valimisliidus olevad parteikamraadid valisid vastu nende tahtmist uueks vallavanemaks ikka ristikheinamärgiga mehe, kel nimeks seesama Eduard East. Keskerakonna juhid ei kostnud midagi.
Sama Jõhvi võimupöördega tõmmati nende oma raha eest kott pähe ka sotsidele. Kolm meest, kes nende nimekirjast valimiste järel volikogusse pääsesid, haakisid end lahti Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja pühkisid nüüd vallavalitsusest minema sotside Jõhvi juhi. Põhjust jällegi nimetamata. Oleks sellise volikogukiusamise peale avalikult tulnud ükski kaitsepiuks sotside esimehelt Jevgeni Ossinovskilt või mõnelt teiselt erakonna juhtfiguurilt! Või miks vaatas Reformierakond samamoodi külma kõhuga pealt, kuidas Jõhvis tagandati võimult nii vallavanem kui volikogu esimees, kes mõlemad olid nende erakonna liikmed? Ei mingit katsetki võidelda omade eest!
Need näited toovad ilmekalt esile, kuivõrd maikellukese kombel õrnad on erakondade sidemed oma kohalike piirkondadega ning kuivõrd vähe peakontoritele korda läheb, mis seal toimub. Järgitakse justkui põhimõtet, et pole hullu, kui omad kukkusid, püüame kedagi teist valimisteks üle meelitada, kes lippu hoiaks. Paljudel linna- ja vallajuhtidel ongi kirju erakondlik minevik. Erakondadel, kel aga pole oma inimesi suuremates omavalitsustes, on vähegi arvestatavat piirkondlikku rakukest sootuks võimatu kokku saada.
Poliitikud on tunnistanud, et piirkondades on tugevaid ja tegusaid organisatsioone maru raske luua, sest sobivaid inimesi, kes tahaksid aadete nimel erakonnatööd teha, on imevähe. Nendega jällegi, kes seda ise väga tahaksid, on aga mõistlikum mõnikord viisakat distantsi hoida. Iga kord pärast valimisi räägitakse, et nüüd peab hakkama tegema tõsist tööd erakonna kohaliku organisatsiooni tugevdamiseks, aga sinnapaika see jutt enamasti ka jääb.
Sellises seisus ongi parlamendi liikmete valla- ja linnavolinikeks lubamise hädaabinõu. Võrdluses jalgpalliga on see umbes sama, kui profiklubi laenab amatöörmeeskonnale mõned oma staarid, kes peaksid tulema ja vajalikud väravad ära lööma, et meeskond liigasse püsima jääks. Selle asemel et näha vaeva kohaliku meeskonna ja noorte arendamisega ning klubi püramiidi laiemaks ehitamisega.
Jalgpallimeeskond peab kujundama oma nägu ning tegema järjekindlat tööd kogukonnaga. Põhimõtteliselt sama peaksid kohalikul tasandil järgima ka erakonnad. Huvitavaks saab end teha heade lahendustega, mis kohalikku elu mõjutavad ja inimestele korda lähevad. Siis on lihtsam tõmmata kaasa ka vabatahtlikke, kes jagavad samu põhimõtteid ja tahavad kodukandi jaoks midagi ära teha. Nii palju võiks iga suurem erakond pingutada, et vähemalt aasta enne valimisi pakuks igas omavalitsuses välja viis-kuus konkreetset ideed, mida ta korda tahaks saata, ja asuks seejärel neile toetust püüdma.
Eesti poliitilisele kultuurile tuleb kasuks, kui erakonnad toimiksid ka mujal kui vaid parlamendis. Praegu mõjuvad nende kohalikud rakukesed pigem kohustusliku butafooriana kui tegude tegijana.
Kui parlamendi liikmed hakkaksid nägema rohkem vaeva teemadega, mis kohapeal tähtsad, aga mitte sellega, mis erakonna peakontoris tähtis tundub, siis pole nende lubamine volikogudesse ehk sugugi halb mõte.
ERIK GAMZEJEV, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja
