Põhiseaduse koostajad olid targad küllalt, et mitte kohalikku võimu ja poliitikategemist segamini ajada. Meie põhiseaduses ja selle ametlikes seletustes tehakse väga selget vahet, kas tegu on poliitikaga või kohaliku elu küsimusega. Sama kehtib seaduste kohta.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse tekstis ei kasutata kordagi sõna “poliitika”.
Poliitika (mida valimistel kodanikelt hangitud mandaadi alusel viivad ellu poliitikud ja nende ühendused ehk erakonnad) näited: välis-, kaitse-, majandus- või sotsiaalpoliitika. Arusaadav, et see ei saa igal vallal oma olla. Tegu on riigipiire ületavate, mitte kohalike küsimustega. Kohalikus elus aga poliitikat selle sõna sisulises tähenduses ei leidu – sest poliitika on poliitilise üksuse/terviku/koosluse valitsemise kunst või teadus.
Mitte poliitiline, vaid haldusüksus
Vald ega linn ei ole iseseisev poliitiline üksus, vaid haldusüksus. Seega ei ole kohaliku elu juhtiv korraldamine, milleks valitakse linna- ja vallavolikogud, kes omakorda moodustavad vastavad valitsused, poliitiline tegevus, mida peaksid teostama erakonnad.
Paraku on Riigikogu heaks kiitnud erakonnaseaduse, mis näeb asja teisiti, defineerides, et erakond on “Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine”.
Siin on ilmselge vastuolu. Kui erakond on poliitiline ühendus, ei peaks ta tegelema apoliitiliste asjadega, nagu seda selgelt endast kujutab kohalik omavalitsus. Ilmselt seaduse liiga sõnasõnalise lugemise tõttu ongi erakonnad tunginud omavalitsusteenust pakkuma, saamata aru, et see ei ole nende põhitegevus ega –turg.
Kuna suur osa elutegevusest maal seisneb lõputus ja pahatihti vigadega kopeerimises või matkimises (olgu tegu DNA või pealt nähtud tegevusega), siis pole imeks panna, et mullimajanduse aastatel hakkasid sarnaselt paljudele ettevõtetele ka erakonnad tungima aladele, kuhu poleks pidanud.
Korralikud tööstus- ja kaubandusettevõtted, kes ei suutnud vastu panna kiusatusele ja teenitud kasumi kinnisvaraturule viisid, vaevlevad nüüd võlavangla lävel. Aga nad tegid seda usus, et kõik ju teevad nii ning et see on peaaegu riskivaba ning professionaalsust mittenõudev tegevusala.
Erakonnadki, ja seda hullemini, mida suuremaks ja anonüümsemaks massiorganisatsiooniks nad kujunenud on, tungisid kasvuaastatel igasse suunda. Ja jällegi usus, et nii elu käibki ja kõik, mis inimese elus juhtub, on poliitiline. Järelikult vajab see ka poliitilist, see tähendab erakondlikku juhtimist.
Parteistumise surve
Erakonnad tahtsid haarata kontrolli nii ettevõtluses kui mittetulundussektoris toimuva üle. Parteistumise surve levis üle avaliku sektori. Poliitilisele juhtimisele üritati allutada haigla- ja koolivõrk. Oma poliitiliseks toeks moodustasid erakonnad üksteise võidu mittetulundusühinguid, solkides nii kodanikualgatuse poliitiliselt neitsilikku ideed. Tagajärjeks pole veel võlavangla, aga arvestades erakondade kohta ja kurssi usalduse pingereas, pole sellest palju ka puudu.
Omavalitsus kui riigi halduspoliitika osa vajab kahtlemata poliitilist otsustamist, ent erakonnad teevad seda parlamendis seadusi tehes. Nagu riigiportaalis eesti.ee kirjas, “peavad kohaliku elu küsimused seonduma kogukonna liikmete ühiselu ja ühiste huvidega kohaliku omavalitsuse territooriumil”. Erakonnad on traditsiooniliselt esindanud grupi- või klassihuvi, mitte ühishuvi. Kui erakonnad omavalitsust teostades maailmavaatelistele eelistustele tuginevad, ei õnnestu küsimusi ühishuvi silmas pidades lahendada.
Omavalitsus vajab korraldamist
Erakondade ideoloogid muidugi vastavad selgituseks eeltoodud etteheitele, et tänapäevane erakond on nagu moodne hiidkaubanduskeskus, kust igaüks leiab midagi. Iga “kogupere-erakond“ esindab oma väite järgi peaaegu kõiki ühiskonnakihte, imikust rauga ja töötust miljonärini. Kuid selles ju asigi, et kohalikus omavalitsuses ei vajata niivõrd esindamist, vaid korraldamist. Kui lisaks mõelda, et kohalik otsustamine kukub välja seda paremini, mida vabam see on välismõjudest (ja kohalikele juhtidele käsulaudu tootev erakonna peakorter kuskil teises Eesti nurgas on välismõju), siis peaks olema selge, et mida vähem erakonda omavalitsuses, seda rohkem kajastavad volikogu otsused ühishuvi.
Oktoobris toimuvate valimiste reegleid enam muuta ei saa ning seal seatakse kandideerima põhiliselt erakondade nimekirjad. Lootma peab, et muid kandidaate astub ette rohkem kui neli aastat tagasi, mil iga parteitu valimisliidu kohta tuli neli erakonnanimekirja. Lõpuks, ega erakonnanimekirjades kandideerijad ei pruugi olla halvad inimesed, vaid vastupidi, paikkonna aktiivseimad ja oskajamaid. Kuid neilt tuleb enne neile hääle andmist kindlasti välja uurida, kui vabad nad on oma otsustes peakorterite sunnist (näiteks koostöö osas konkurentidega) ning milliseid kohaliku rahva ühishuvisid nad üldse realiseerida kavatsevad. Mida kavatseb erakonnaliige teha, kui kohalik ühishuvi läheb vastuollu tema erakonna üleriigilise seisukohaga? Kas tuleb ära erakonnast või reedab kohaliku huvi?
Ja veel üks asi. Kohalikku huvi saab esindada ikka ja ainult põline kohalik, mitte “parteiline“ kingitus kõrgelt ja kaugelt. Emissaril kulub esimene valimisperiood ju kohalike tänavanimede ning kodutee selgeksõppimisele, ühishuvist ei saa ta veel halli aimugi. Maal pole see nii tähtis, sinna kaugema nurga “juhid“ ehk ei trügi, kuid linnades peaks küll kehtima kirjutamata norm, et inimene ei kandideeri kohas, kus ta vanemad elanud ja ta ise sündinud pole. Parteiline kuuluvus ei saa kunagi kohakogemust asendada.
iii
KAAREL TARAND
