Keskmiselt tekib Eesti kodumajapidamistes aasta jooksul 300 kilogrammi jäätmeid inimese kohta. Kes vähegi on oma prügikastide sisul silma peal hoidnud teab, et suur osa igapäevastest jäätmetest moodustavad igasugused erikujulised ja eri materjalidest pakendid – lihakarbid, jogurtitopsid, piimapakid, konservipurgid, pudelid, pappkarbid jne.
Koduses majapidamises tekib ka ohtlikke jäätmeid akude, patareide ja värvijääkide näol, samuti biolagunevaid jäätmeid, vanapaberit, ehitus- ja lammutusjäätmeid ning vanu ravimeid.
Kõik need jäätmeliigid on selliseid, mida tuleb nii kodudes, tööl kui ka haridusasutustes, koguda liigiti, kusjuures kohalik omavalitsus peab elanikele tekitama kõik võimalused jäätmete liigiti ära andmiseks. Sestap võib öelda, et kohalik omavalitsus on kõige olulisem lüli koduste prügikastide ja nendele jäätmetele uue eluandmise või käitlemise vahel.
Jõgevamaa tublimate hulgas
Eesti on võtnud eesmärgiks, et alates 2020. aastast tuleb ringlusse ehk materjalina uuesti kasutusse võtta vähemalt 50 protsenti kodumajapidamistest pärinevatest paberi-, metalli-, plasti- ja klaasijäätmetest. Arvestades, et aasta 2020 on juba varsti, ei ole täna olukord sugugi roosiline. Kui vaadata maakondade lõikes, on jäätmete liigiti kogumises jõudnud 50 protsendini Harjumaa ning Jõgevamaa. Järvamaa ja Tartumaa on sellele sihile üsna lähedal, kuid ülejäänud maakondade seis on võrdlemisi kesine.
Põhjuseid, miks tänane olukord selline on, on mitmeid – kes ei viitsi sortida, kes ei taha, mõni sordiks, aga kohalik omavalitsus pole loonud mõistlikke võimalusi oma jäätmetest vabanemiseks. On päevselge, et kui näiteks pakenditest vabanemiseks tuleb läbida kümneid kilomeetreid, siis see ei motiveeri kedagi oma pakendijäätmeid sortima.
Tarvis on head pealehakkamist
Mõistlikud ja hästi korraldatud jäätmetest vabanemise võimalused on jäätmete liigiti kogumise A ja O, edu võti, kui soovite. Ning nagu juba mainitud – see on otseselt kohalike omavalitsuste ülesanne, sest kes veel teab, kus elanikud liiguvad ja millised vajadused neil on, kui mitte kohalik omavalitsus. Ehk kohalik omavalitsus on kõige olulisem lüli, kahjuks mõnikord ka kõige nõrgem lüli.
Selleks, et saaks pakkuda elanikele tasemel teenust ja inimesed oleksid teadlikud jäätmete sortimisest on tarvis head pealehakkamist, aga mõistagi ka raha. Varasemalt laekus kohalikele omavalitsustele raha segaolmejäätmete ladestamise eest makstud keskkonnatasudest, aga kuna olmejäätmete ladestamine on vähenenud ja väheneb veelgi, on see rahastamisallikas kokku kuivanud. Mitte saada valesti aru – see, et prügilaid saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda ja segaolmejäätmeid ladestatakse Eestis täna alla seitsme protsendi on suurepärane tulemus.
Kuid tagasi raha juurde. Kui üks rahaallikas kuivab olukorra muutudes kokku, siis tuleb mõistagi leida uus. Selleks õnnestus meil tänavu koostöös rahandusministeeriumiga leida riigieelarvest 2,2 miljonit eurot, millega kohalikke omavalitsusi nende töös jäätmetega toetada. Toetus jaotatakse vastavalt kohalikus omavalitsuses registreeritud majapidamiste arvule ja aastal 2017 on saab iga omavalitsus aadressiobjekti kohta ligi 2,9 eurot. Toetus on sihtotstarbeline ehk seda saab kasutada ainult jäätmehoolduse arendamiseks. See tähendab, et vald või linn saab selle rahaga näiteks oma inimesi paremini nõustada, levitada teavet, teha paremat järelevalvet, hoida jäätmejaama rohkem aega avatud ning tasuda jäätmejaamas elanikelt kogutavate jäätmete käitluskulud, et elanikud saaksid tasuta või väikese tasu eest liigiti kogutud jäätmed ära anda.
Omavalitsuses jäätmejaam
Tuleval aastal saavad toetust kõik omavalitsused, kuid alates 2018. aastast peab toetuse saamiseks olema täidetud neli tingimust: kohaliku omavalitsuse territooriumil peab töötama jäätmejaam või on elanikele tagatud jäätmejaama teenuse kasutamine teises omavalitsuses, peab toimuma korraldatud jäätmevedu, on olemas kehtiv jäätmekava ja jäätmehoolduseeskiri ning on asutatud jäätmevaldajate register. Tingimuste täitmist kontrollib keskkonnaamet.
Tingimused on selleks, et jäätmevaldkonna reaalne olukord kohalikes omavalitsustes ka päriselt paraneks. Muidu ei ole ju mõtet raha kulutada. Pikemas perspektiivis aitab hästi korraldatud olmejäätmete kogumissüsteem ka raha kokku hoida, sest kui süsteem toimib ja on elanike jaoks mugav, siis väheneb nii prügistamine kui ka muu illegaalne jäätmekäitlus.
Kui poliitikas tuleb tihti ette ka rubriike analüüsime, kaalume, tõhustame, siis antud juhul on tegu konkreetse sammuga ressursitõhusama keskkonna suunas. Muutusi on võimalik mõõta ja ettevõetud sammule järelhinnang anda.
MARKO POMERANTS, keskkonnaminister
