Koha, koha ja veel kord koha

Koha on olnud Peipsi-Pihkva järve tähtsaim püügikala ligemale kaks aastakümmet. Ametlik rekordsaak pärineb aastast 2003, kui  kogu järvest  püüti 3151 tonni, sellest Eesti poolelt 1765 tonni.  Viimaste aastate saagid on olnud pisut üle 1000 tonni, sellest Eesti poolelt on püütud üle 600 tonni.

Kohapüügiga on alati olnud probleeme, nii ka tänavu. Suurt, tööndusküpset koha on järves justkui palju, kuid püügikvoot 446 tonni  on väiksem kui tavaliselt (2000. aastatel keskmiselt ligikaudu 1000 tonni) ja juba räägitakse püügi piiramisest. Milles asi, küsivad kalurid. Püüame seda olukorda veidi lahti rääkida.

Koha püügikvoot määratakse lähtuvalt varu olukorrast. Tähtis ei ole ainult hetkeolukord, vaid tuleb  paar aastat ettepoole vaadata. Praegu koosneb järve kohavaru peamiselt ühe, 2005. aastal tekkinud tugeva põlvkonna kaladest. Hilisemad põlvkonnad (2006.-2009.), kes peaksid varu täiendama järgnevatel aastatel, on mitmetel põhjustel (halb kudeaasta, kehvad toiduolud ja sellest tingitud aeglane kasv koos kõrge suremusega) nõrgad või puuduvad sootuks. Seega peab olemasolevat, 2005. aastal sündinud kalade varu kasutama võimalikult pikka aega. Teistmoodi talitades saaksime küll tänavu ja ehk järgmiselgi aastal suure kohasaagi, kuid pärast  seda oleksime kehvas olukorras. Saagid langevad mitu korda ja koos sellega kalapüügi tulusus. Viimaste aastate Peipsi kalasaagi väärtusest, mis on esmakokkuostuhindade järgi arvestades ümmarguselt 50 miljonit krooni, on koha andnud enam kui poole.

Kust siis püüki piirata? Siin peab vaatama, keda erinevate püünistega püütakse ja peale koha püügivõimaluste peab arvestama ka teiste kalade (ahven, latikas, haug, särg) püügivõimalustega. Lisatud tabelist näeme, et koha püütakse peamiselt võrkudega, mõrdades ja mutnikutes ei ole koha esimene püügikala. 2010. aastal on lisaks 446 tonnile kohale lubatud püüda veel 1000 tonni ahvenat, 510 tonni latikat, 95 tonni haugi ja 330 tonni särge. Ilmselt on kõigi kalurite sooviks kui kõik need püügikvoodid enam-vähem  saaksid välja püütud. Seega kui tahame kohapüüki piirata nii, et teiste püügikalade püügivõimalused maksimaalselt säiliksid, annab suurimat efekti võrgupüügi piiramine. Esimene samm selles suunas on juba astutud, varsti peaks jõustuma määrus, millega lubatud minimaalseks võrgusilmaks kehtestatakse 110 mm asemel 130 mm  ning samal ajal viiakse koha alammõõt 40 cm-lt 46 cm-ni (pikkus sabauime lõpuni). See meede peaks veidi vähendama kevadisi võrgu- ja ka mõrrasaake. Edasine sõltub juba püügi käigust ja Eesti-Vene läbirääkimistest ning ei ole mõistlik praegu oletusi teha. Tundkem rahulolu normaalsest talvest ja kõrgetest saakidest.

iii

VÄINO VAINO, TÜ Eesti Mereinstituudi teadur 

Eesti kalasaagid tonnides püüniste kaupa Peipsi ja Lämmijärvest 2009. aastal