Sel nädalal peeti Jõgeva aleviku noortekeskuses vabatahtlike nädalat, mille jooksul noored said uusi teadmisi fotograafiast ja filmimise kunstist. Saadi tuttavaks teiste riikide noortega, kes teevad Eestis tööd vabatahtlikena, see tähendab ilma rahata.
Teisipäeval ja kolmapäeval jagas noortekeskuses oma teadmisi pildistamisest ja filmi tegemisest kultuuriseltsi Vanaveski juht Margus Ess, kes ise on poisikesest peale fotograafiast huvitatud olnud. Esimesena kummutas Ess noorte seas arvamuse, nagu oleks digifoto kõige parema kvaliteediga.
Harrastusfotograaf selgitas, et vaieldamatult parima foto saab jäädvustada filmilindile ning et digikaameratel on samale tasemele jõudmiseks veel arenguruumi. Veel rääkis Ess, et kallist fotokat ning sinna juurde kuuluvat varustust pole mõtet endale osta, kui see “pildistamishaigus” üle läheb.
“Esiteks tuleb end proovile panna ja oodata, kaua see fotograafiamaania kestab,” rääkis Margus Ess, kinnitades, et ka paari tuhane kroonine digifotokas võib teha sama hea pildi kui kümneid tuhandeid maksev aparaat.
Selleks, et ka odavama klassi masinast hea pilt välja võluda, ei tohiks pildistada ainult automaatrežiimil ning endale soetatud fotoaparaati peaks igaüks tundma õppima. Erinevates tingimustes hea pildi saamiseks piisab vaid kolme parameetri muutmisest. Need on iso, valgusava ja säriaeg.
“Kindlates tingimustes pole hea pildi saamiseks need kolm parameetrit raudse reegli järgi paika pandud. Hea foto saab katsetamise teel,” selgitas Ess, julgustades katsetama ning saadud tulemusi ka endale üles märkima.
Filmimist on Margus Ess praktiseerinud vaid mõned aastad. Sellest hoolimata on ta selgeks saanud, kuidas teha videot nii, et seda oleks endal ja ka teistel hea vaadata ning mida peaks silmas pidama videokaamera ostmisel. Ka esimese videokaamera peale soovitas ta kulutada vaid paar tuhat krooni. “Hiljem, kui filmitegemise huvi süveneb ja on tarvis paremat tehnikat, tasuks juba mõelda kallima kaamera ostmise peale,” sõnas Ess.
Külalised Austriast ja Saksamaalt
Neljapäeval külastas aleviku noortekeskust kaks välismaa neidu: Vera Saksamaalt ja Maia Austriast. Vera ja Maia viibivad Eestis Euroopa noortevahetuse programmi raames juba sügisest ning jäävad siia suve alguseni. Saksamaalt pärit 20-aastane Vera elab praegu Tallinnas ning töötab Kiikhobu lasteaias kasvatajana. 18-aastane Maia elab Kehras ning tegutseb Kehra ja Alavere noortekeskuses.
Vabatahtlike nädala raames kutsuti Maia ja Vera juba esmaspäeval Põltsamaale ning neljapäeval paluti neil külastada ka Jõgeva aleviku noori. Lisaks siinse noortekeskuse liikmetele olid kutsutud ka Siimusti ja Kuremaa noortekeskuse töötajad ja noored.
Saksa ja Austria tüdrukud olid aleviku noortekeskusse jõudes üsna üllatunud, kui nägid, et enamik kohale tulnuist olid nendega enam-vähem üheealised. “Mõtlesime, et peame tegelema koolieelikute või algklassilastega,” tunnistas Vera. Seetõttu tegid nad koos Maiaga õhtu programmi käigupealt ümber.
Neiud rääkisid Jõgeva valla noortele programmist, mis võimaldab neil üheksa kuud elada ja töötada vabatahtlikena Eestis, ning kutsusid neid julgelt kampaanias osalema. “Lõpetasin eelmisel aastal keskkooli ning otsustasin enne ülikooli astumist aasta vabaks võtta, puhata ja reisida. Antud programm on selle tarvis ideaalne,” selgitas Vera.
Selleks, et vabatahtlike programmis osaleda, tuleb minna veebilehele www.ec.europa.eu/youth. Koostada tuleb ka CV ja motivatsioonikiri, kus tuleb põhjendada, miks just tema on kõige parem kandidaat programmis osalemiseks. Vabatahtlikele makstakse kinni edasi-tagasi piletid sihtriiki, antakse toidu- ja taskuraha. Kuna tegemist on vabatahtlike tööga, siis palka loomulikult töö eest ei maksta. Tööd tuleb teha sotsiaalvaldkonnas: lasteaedades, noortekeskustes, sotsiaalkeskustes, päevakeskustes jne. Sihtriigis elatakse koos teiste vabatahtlikega. Vera jagab oma Tallinna korterit kahe prantslase ja ühe kataloonia päritolu noormehega.
Lisaks tavatööle on kohustuslik keeleõpe
Vestluse käigus selgus, et nii mõnedki Jõgeva valla noored on pärast kooli lõpetamist vabatahtlikuna välismaal töötamisest huvitatud. Peaasjalikult sooviti minna Suurbritanniasse, Hispaaniasse ja ka Hollandisse. Maia ja Vera selgitasid, et eelmainitud riikidesse vabatahtlikuna tööle saamine on üsna keerukas, sest need on kogu Euroopas ühed populaarsemad riigid, kuhu on palju tahtjaid.
“Ma soovisin alguses minna vabatahtlikuks Prantsusmaale, eelkõige selle pärast, et olin prantsuse keelt koolis õppinud,” rääkis Maia. Siiski ei olnud tal see võimalik, sest kohad olid juba täis. Ta ei andnud aga alla ja esitas avalduse, kus sihtriigiks oli Eesti. See avaldus võeti vastu, kiideti heaks ning möödunud aastal 1. oktoobril jõudis Maia Eestimaale. Vera sõnul valis tema Eesti sellepärast, et ta ei teadnud meie riigist midagi ning soovis kogeda oma vahetusaasta jooksul midagi uut ja põnevat.
Alates Eestisse saabumisest on mõlemad neiud käinud keelekursusel. Maia kinnitas, et talle tundub eesti keel väga raske. Siiski saavad mõlemad tütarlapsed lihtsamast eestikeelsest jutust aru ning oskavad pisut ka rääkida. Maia kinnitas, et kuigi meie keel on keeruline, meeldib talle seda õppida. “Praegu õpin ma tunnis sõnad ja väljendid selgeks ning peaaegu kohe saan ma neid ka praktikas kasutada ja see teeb keeleõppimise huvitavaks,” rääkis ta.
Oma eesti keele oskust praktiseerisid külalised ka noortekeskuses, püüdes vesteldes võimalikult palju eesti keelt kasutada. Sõnaahelamängus, kus igaüks pidi meelde jätma kaaslaste öeldud sõnad ja lisama enda oma, suutsid üsna pikalt konkurentsis püsida nii Vera kui ka Maia.
i
EILI KOITLA
