Möödunud nädalal peeti üle Eesti täiskasvanutele suunatud teemanädal “Terve karjäär”. Jõgeva Rajaleidja keskuses said huvilised kuulata kaasahaaravaid kogemuslugusid ettevõtjaks saamisest ning kogukonnale pühendunute motiividest.
Neljapäeval said huvilised Jõgeva Rajaleidja keskuses osa põnevast karjääripäevast, kuhu mahtusid nii karjäärikiirabi, äri-idee nõustamised kui ka kogemuslood. Oma kogemustest rääkisid Biohouse tegevjuht Raido Graverson, Jõu ja Tervise Seltsi eestvedaja Ailer Mõtsar ning Arukate Akadeemia algataja Asta Paeveer. Päeva lõpetas Indrek Maripuu loeng, kuidas muutuda puutumatuks – kuidas olla uudishimulik ning saavutada oma eesmärgid.
Julge riskida
Ettevõtja ja Biohouse juhi Raido Graversoni kinnitusel tuleb riskida ja mitte alla anda. Praegu 40 inimesele tööd pakkuv Raido on korduvalt ettevõtlusega nullist alustanud. “Minu karjäär algas juba põhikoolist, kui käisin ehitusel tööl. Tahtsin juba siis ehitajaks saada,” meenutas ta.
Reaalne ja praktiline kogemus ehitusel kinnitas seda soovi. Ka ehituserialal õppides veetis mees kogu vaba aja mitmesugustel objektidel. Kui kool läbi, oli selge, et üldehitaja amet pinget ei paku. Tallinnas oli küll hea töökoht, kuid sellegipoolest tuli noormees Jõgevale ja hakkas nullist ennast üles töötama.
Pärast töötamist kodukohas viis elu Raido hoopiski Iirimaale, kus tuli ennast kõige kiuste tõestama asuda. Võõrsil tuli firma loomisega oluliselt rohkem vaeva näha. “Iirimaal on rohkem bürokraatiat, Eestis saab ettevõtte luua 15 minutiga internetis,” muigas Raido. Lisaks pidi ettevõte välismaal üle elama majanduskriisi.
Pärast Iirimaa kogemusi julges ettevõtja koju naastes jällegi nullist alustada. “Ma ei kahetse seda otsust hetkegi. Olen jõudnud sinna, kuhu tahtsin, aga lagi ei ole kindlasti veel käes,” sõnas Raido. Ta teeb enda kinnitusel seda, mis talle meeldib, ning seetõttu ei karda vajadusel ka nüüd uuesti kasvõi miinimumpalgaga alustada. “Otsin veel töölisi, et laieneda. Suudan jääda ronima, see on peamine,” lisas ta.
Töötajates hindab ta kõige enam kohusetunnet, otsuse- ja enesekindlust. “Kindlasti peavad inimesed ausad olema. Ennast paremaks rääkida ei tasu. Omavahel sõbralikult suheldes ja üksteist usaldades saame eesmärgini jõuda.”
Õige koht
Jõu ja Tervise Seltsi eestvedajalt Ailer Mõtsarilt kuulsid osalejad nutikaid nõuandeid, kuidas leida oma koht. Ailer on Jõgevale jõudnud Lõuna-Eestist Süvahavvalt. Naljatlevalt ütles ta, et teda võib kutsuda ka põhjalätlaseks. Karjääri osas on Ailer kindel, et Jõgevamaale tulek on tema võimalusi avardanud. “Kodukohta jäädes kipub kehtima reegel, et ükski prohvet pole kuulus omal maal,” nentis mees.
Praegu jagab Ailer oma aega Jõu ja Tervise Seltsi, Kalevipoja Koja, Saare valla aktiviseerimiskeskuse ja Kuremaa järveltpäästjate vahel. “Uue ja tundmatu kohustusena võtsin enda peale korteriühistu esimehe rolli, see on põnev võimalus,” lisas ta.
Karjääri kujundamisel soovitas Ailer jälgida põhimõtet, et kui õpid, siis tuleb seda teistega jagada. “Kui oled millestki kümme tuhat tundi õpetust täis saanud, siis tuleb seda ka teistele õpetada.”
Mõtsari sõnul ei pea inimesed oma karjäärivalikutes tagasilööke kartma. “Ei ole ebaõnnestumisi, on vaid tagasiside,” julgustas ta. Kindlasti ei ole mingit kasu vingumisest, mis on justkui kivi jala küljes. “Pigem tuleb iga päev mõelda sellele, mille eest ma olen tänulik.”
Elukestev õpe
Karjääri viis “mägiraudteele kihutama” Arukate Akadeemia eestvedaja Asta Paeveer. Vaivara vallast pärit proua lapsepõlvekodu jäi kõikide sõjakäikude tallermaale. Aeg ja elukorraldus on kujundanud ka Asta karjääriteed. Kuid üks on kindel – lapsed, noored, laul ja tants ning pidev eneseharimine on selle lahutamatu osa. Õpetajaamet lasteaias ja koolis ning arendavad suvekursused on andnud oskusi kogu eluks. See on vundament, millele saab järjest uusi teadmisi, oskusi rajada.
Võimalusi on Astale pakkunud ka kultuuritöö valdkond. Ringe jagus nii lasteaialastele kui ka kodustele. “Töös olen ikka seda põhimõtet järginud, et kui õpetad, siis peab ka näitama, mida oled õppinud,” sõnas Asta. Seda on ka ju ilus vaadata, kui lapsed, kel tantsud ja laulud selged, kenades rahvariietes esinevad.
Asta sõnul tõi tema karjääriellu suure pöörde ja vaheldusrikkuse kaheksaliikmelise meesansambli juhendamine 1962. aastal. “Koorijuhtimine oli uus kogemus ning selleks tuli võtta Viljandi kultuurikooli tee jalge alla.” Sellest ajast on tal ainult positiivsed mälestused ning hindamatud kogemused. Peagi sai Asta koorijuhtimisel märkimisväärse kogemuse. Nimelt tuli tööveteranide koor 1969. aasta laulupeoks neljahäälselt laulma panna. Kuid need inimesed ei olnud varem laulmisega tegelnud. “Läksin Tuudur Vettiku jutule ja palusin luba laulude nimekirja lühendada. Sain loa. Õppisime ainult segakooride osa ära ja saimegi peole,”meenutas Asta.
Kui naine oma hääle kaotas ja lastele enam ette laulda ei saanud, asus ta tegutsema pioneeride majas ning hakkas hoogsalt kodukoha lugusid koguma ja õpetama. “Õpetades õpid kõige paremini. Armastan ajalugu, see haarab kõike! Kui ei tea minevikku, siis ei ole meil praegust olukorda millegagi võrrelda.”
Õpingute kaudu väärikate ülikoolis leidis Asta inspiratsiooni, et alustada ka Jõgeval Arukate Akadeemiaga, kus on mõnus kohtuda, arutleda ning kuulata põnevaid loenguid isegi ülikooli professoritelt. “Meil on seal sisukas elu,” iseloomustas tegus naine akadeemiat.
MARGE TASUR
