Oma harvadel Tallinnas oleku päevadel on minu aukohus käia energilise ja kannatamatult õueskäiku ootava rotveileriga väljas.
Ühe suure maja akna all paistsid valged mitmes suuruses mütsakud — seened. Üht neist murdes paljastusid roosakad eoslehed – ongi šampinjonid! Neid oli seal väikese korvi jagu, püüdsin ennetada koera ilmset märgistamisplaani. Korvi mul muidugi polnud, aga jaki sisse mahtusid seened ära.
Loomulikult oli see korilase tingimatu, olgu või tingitud refleks ühtaegu, mis mind nii käituma sundis. Aga mingit plaani mul nendega polnud. Kuna olin just bioloogist kursusekaaslase juurde külla minemas, võtsin saagi kaasa. Temas tärkas ka kulinaarne huvi.
Müütidena liiguvad jutud isegi kompetentsete inimestega aset leidnud kurbadest juhtumitest, kus on šampinjonid valge kärbseseenega segi aeti.
Palju reisinud ja loodusametnikuna töötav kursusekaaslane tõi välja seeneraamatu. Kahjuks oli see lahjade joonistatud piltidega nõukogude ajal välja antud määraja; olin just käinud raamatupoes, kus nägin mitmeid üksteist kvaliteedilt üle trumpavaid seeneraamatuid! Aga seegi teatmik ajas asja ära. Tutvustati nelja šampinjoniliiki, soomus- ja arušampinjonid need ilmselt ei olnud. Jäi valida linna- või mürkšampinjoni vahel. Viimase silmapaistvaks tunnuseks on viljaliha erkkollaseks muutumine selle muljumisel. Ei mingit kollaseks minekut! Linnašampinjonil pidi olema viljakeha varrel kaks rõngast, üks oli nagu kaduma läinud, aga see ei loe?
Minu ammune tuttav arvas, et ei juhtu midagi ka siis, kui on tegemist mürkšampinjoniga, sest mürgisus oli teatmikus märgistatud kolmepalliliselt, mürkšampinjoni pildi juures oli aga ainult üks must rist, nagu mitmetel pilvikutel või riisikatelgi. Igaks juhuks sai seeni veidi kupatatud ja saimegi esimese seenemaitse sellel aastal suhu. Võimaliku mürgituse tunnused pidid ilmuma küll alles 24 tunni pärast, kuid praeguseks on seegi aeg möödas… Mingem seenele ja hoidkem määrajad käepärast!
EHA NÕMM
