Hiljaaegu jäi silma ja äratas huvi pealkiri Õhtulehe esiküljel: “Värskasse ma ei kõlvanud, Las Vegasesse aga küll”.
Lugu ise oli ühelt poolt tavapärane, teisalt aga kurvalt hämmastav.
Tavaline seetõttu, et noori naisi, kes aastate eest gümnaasiumi või ka kõrgkooli lõpetamise järel välismaale lapsehoidjaks on läinud, seal end teostanud, oma eluõnne leidnud ja enam tagasi Eestisse tulla ei kavatse, on praeguseks juba tuhandeid.
Hämmastasid aga loo kangelase lausa masendavad koolipõlvemälestused. Tragil ja hakkajal tüdrukul, kelle figuur missikandidaadi parameetritesse ei mahtunud, kuid kes kõigest hingest nii sporti teha kui tantsida tahtis, kärbiti järjekindlalt ja julmalt tiibu, kusjuures seda ei teinud mitte eakaaslased, vaid …tema kodukooli pedagoogid!
Pole eriti haruldane juhus
Praeguseks Las Vegases tantsijana kuulsaks saanud naine kinnitab, et on õpetajatele enda tõrjumise ja kaasõpilaste ees mõnitamise küll andestanud, kuid ei suuda veel unustada.
Kahjuks tean isegi mõnda taolist lausa uskumatult inetut näidet.
Mida arvata koolijuhist, kes õppenõukogus kõva häälega välja ütleb, et ei saa noort ja andekat inimest matemaatikaõpetajaks võtta vaid põhjusel, et tema vanaisa kord sama kooli katlakütjana töötas?
Mõtlematu avaldus kanti paraku ka nii-öelda küla peale laiali ja jõudis ka asjaosalise kõrvu, sest pedagoogide kollektiiviski ei suudetud jääda käitumises tasemele, mida nii kõrgelt haritute puhul eeldanuks.
Või kuidas peaks end praegu vanuigi tundma omaaegne õppealajuhataja, kes kord kolme last üksi kasvatavale emale käratas: “Mis muusikuid sa kavatsed neist teha?”
Tüli põhjuseks oli ühe selle pere lapse eksimine koolikorra reeglite vastu, kui ta viimasest tunnist ära läks, et muusikakooli eksamile jõuda, kuigi õpetaja tal seda teha ei lubanud.
“Ma ei taha neist midagi teha, mis neile endile huvi ei paku, aga kui muusika neile meeldib ja nad sellel alal võimekad on, siis teen kõik endast oleneva, et nad seda õppida saaksid,” vastas aastakümneid tagasi naine, kelle lapsed nüüdseks tõesti muusika alal kõrgelt haritud ja tuntud, ehkki nende ema selle nimel teinekord n-ö hallist kivist läbi minema ja mõnikord ka ametnike alandusi taluma pidi.
Väikesel kodumaal sageli võimatu
Toosama tantsijanna Kersti, kellest Õhtulehes juttu oli, tunnistab ka, et leidis võõral maal jõudu ja eneseusku oma unistused teoks teha tänu abikaasale, kes teda julgustas, aga samaks ka imeks pani, kas passiivsus oma elu ja saatuse kujundamisel on omane kõigile eestlastele või on ainult tema abikaasa selline, et mõtleb kõigepealt, kuidas oma soove teostada ei saa, selle asemel et keskenduda nende täitumisele.
Ilmselt siiski mitte, sest muidu poleks meil paljudel elualadel tähti, kelle üle uhkust tunneme.
Aga kas see on vaid juhus, et noodsamad noored inimesed, kellest loo alguses juttu, ongi tänaseks kodumaalt lahkunud, kes õppima, kes tööle? Esialgu on mindud muidugi ajutiselt, aga … kes teab?
Eesti on teatavasti väike riik, väga paljud tunnevad väga paljusid. See on ühelt poolt ju kena ja tore, aga siiski mitte alati. Pangem käsi südamele ja vaadakem peeglisse, kas suudame alati objektiivseks jääda ja suu pruukimata jätta, kui mõnel alal on tippu tõusmas noor inimene, kellel pole piisavalt kodu tuge? Ikka lipsab kohvilauakommentaaridest läbi, et näe, vanemad (või õde-vend) sellised…
Kui aga kaugele jõudnut juba tõesti kogu riik ja ehk pool maailmagi tunnustab, taome endale vastu rinda ja kuulutame, et tegemist on meie lapsepõlve mängukaaslase, koolivenna või -õe või vähemalt naabripere lapsega.
Suurriikidel on omad paised ja pained, meil siin üsna puhta loodusega Maarjamaal kõik kodune ja armas…, kuid mõnikord tundub, et tõeliselt vaba riigini, kus neisse iial eelarvamusega ei suhtuta, kes pole sündinud, hõbelusikas suus, on meil veel pikk tee käia.
Andke andeks, pedagoogid!
Siinses arvamusavalduses said paraku negatiivsete näidete tegelasteks pedagoogid. Kahtlemata teenimatult, sest kindlasti käitub 99 protsenti neist sarnastes olukordades oma paberi- ja südameharidusele vastavalt, aga paraku on ju õpetaja vähemalt kooliseinte vahel arvamusliider. Ja kui juba tema kedagi avalikult halvustab, miks peaks siis koolijüts ennast teist nöökides tagasi hoidma?!
Kuidas saame järgida presidendi üleskutset talendid koju kutsuda, kui paljud neist on just selleks võõrsile läinud, et eelarvamuste taagast vabana end üles töötada, endas talent leida?
i
KAIE NÕLVAK
